Airi Hallik-Konnula

„Väikesed veed teevad suure jõe“ – see ütlus kehtib hõreda asustusega maapiirkondades. Nii on Võrumaa arengustrateegias tabavalt märgitud, et üks meie maakonna inimene on kümne eest.

Kuidas seda väärtuslikku inimressurssi hoida? Üllatuslikult selgub, et kõige parem on, kui ta liiga palju ringi ei sebi  ning kasutab oma eluks kohalikke kaupu ja teenuseid. Toidukorvi maksumus inimese kohta on praegu ligi 80 eurot kuus. Kui iga neljaliikmeline maapere jätab sellest kolmandiku ehk 100 eurot pere kohta oma koduküla toidutootjatele, jääb aasta jooksul piirkonda 12000 eurot. Ja isegi kui praegu ei ole igas külas aiavilja, mee, liha piima ja munade ostmise võimalust, siis külarahva uudishimulik ootus ning vahvad sündmused – näiteks külalaadad ja kohvikute päevad – julgustavad talusid tootmisega (taas)alustama. Meie külaseltsi ettevõtluskogemusele toetudes võin ütelda, et omakandi inimesed on väga head kliendid ja tagasiside andjad. Veelgi enam – väärtustades enda või esivanemate kodupaika viivad nad sõna kohalike toodete kohta ka palju kaugemale.

Ettevõtlik kogukond on maaelu edenemise pant

Selles, et kõik külainimesed ostaksid põhitoiduse kohapealt või kasvataksid ise, ei ole midagi ületamatut – kõige rohkem kulub inimestel raha ikkagi traditsioonilistele toiduainetele nagu liha ja lihatooted, piima- ja teraviljatooted.

Ahvatlev lõks on selles, et supermarketist saab toidu enamasti odavamalt kätte kui oma külast. Pigem võiksime aga kokku hoida valmistoidu arvelt, et osta võimalikult värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid. Seepärast on mul väga hea meel, et Rõuge kooli hoolekogu on võtnud plaani minna üle mahetoidule, alustades just lihtsamini kättesaadavast ja töötlemata kraamist nagu kartul, munad ja teraviljatooted.

Seega on talukultuuri elujõulisus suurel määral maarahva endi kätes. Võrdselt tähtsad on nii toidutootjad, puidu väärindajad, erinevate teenuste pakkujad kui ka töökohti loovad ettevõtted ning kaugtöö tegijad ja ühemehe-OÜd. Seda juhul kui me oleme otsustanud oma teenistusega edendada majandust kogukonnas, selmet kogu raha kaugemal kulutada.

Ka Võru maakonna arengustrateegia  2035+ märgib ära, et vähese elanike arvuga maakonnas on kohaliku suunitlusega ettevõtete jaoks eriti oluline, et meie maakonna inimesed eelistaksid tarbida oma maakonna tooteid ja teenuseid. Samuti panustab arengustrateegia sellele, et Võru maakonna tootjad (sh põllumajandus-, toidu- ja tekstiilitööstuse valdkond) ja teenusepakkujad oleksid kaitseväele kohapeal olulised lepingupartnerid. Kagu-Eesti on juba teinud suuri samme piirkonna kultuurilisest eripärast lähtuva ettevõtluse väärtustamiseks – „Uma mekk“, „Vana-Võromaa uma” ja Põlvamaa „Rohelisem märk“ on hinnatud ja ihaldatud kaubamärgid.

Vanade koolimajade aknad särama!

Mida saab riik toidutootjate ja elujõuliste kogukondade jaoks teha? Pakun välja kolm kaalukat tegevust, mille tulemusi on lihtne mõõta. Üks oluline samm oleks suured riigihanked jagada väiksemateks piirkondlikeks hangeteks, nii et neis saaksid osaleda kohalikud tootjad ja võrgustikud, kelle käive ja investeerimisvalmidus ei ole nii suur kui üleriigilistel või rahvusvahelistel ettevõtetel. Teiseks toetusprogramm koolidele, kes kasutavad vähemalt 50% ulatuses kohalikku mahetoitu. Meil on juba head kogemused Euroopa Liidu koolipuuvilja ja koolipiimatoetusega, riigisisene mahetoidu toetusprogramm võiks olla veel vähem bürokraatiat nõudev. Kolmas kogukondade väestamise suund oleks toetus omavalitsustele ajalooliste külakoolimajade või alternatiivsete avalike hoonete (pastoraat, külahaigla, seltsimaja vms) remondiks ja vajadusel ka tagasi ostmiseks. Mida tegusam on küla, seda suurem on vajadus oma koosolemise ja –tegutsemise koha järele. Äsja lõppenud riiklik pühakodade programm oli suureks toeks paljudele kirikutele, et need saaksid vähemalt korraliku katuse. Euroopa Liidu toetus külamajade korrastamiseks jääb aasta-aastalt väiksemaks, seega saaksime vanade koolimajade programmiga väärtustada nii maa-arhitektuuri kui ka edendada külakultuuri. Elu Eest!

Jaga seda elurikkust ka teistega!