Artur Talvik

Ma olen praktiline idealist. Tipp-poliitikasse tulles oli mu eesmärgiks tuua Eestisse tagasi elurõõm ning aidata luua sõbralik, koostöövõimeline ja hakkamasaav tugevate kogukondadega riik.

Ma ei soovi, et tuleviku Eesti rahvas on lõhestunud, et rikkamail on hea elu ja õigus ise otsustada, aga suuremal osal toredatest ja tublidest eestlastest ei ole mingit võimalust oma elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Ma ei arva, et  iga nelja aastat tagant valimistel osalemine on piisav võimalus oma kodumaa arengus kaasa rääkida. Eesti inimene väärib palju rohkemat!

Ma ei taha iial, et linnulennult vaadates on Eesti mitmekümnemeetrise raudteetammiga kaheks rebitud. Ma ei taha lõhet rahva ja rikkuse vahele, kus ühel pool on priiskav Tallinn ja teisel tühjakskurnatud ning inimestest maha jäetud maa. Ma ei taha, et kogu maa, meri ja ka inimeste meel on mürgitatud, otse või kaude. Ma ei taha näha suuri tööstusalasid, mille ümbert on loodus aastasadadeks hävitatud  ja metsad lagedaks raiutud.

Me keegi ei taha seda näha!

Ma tahan näha tuleviku Eestit rõõmsa ja teotahtelisena. Meie nutikas majandus on seatud nii, et meil on palju edukaid väikeettevõtteid, mis on kindlalt jalgel püsivad tööandjad ning need on julgeoleku eesmärgil jaotunud ühtlaselt üle Eesti. Suured ettevõtted on vabanenud allhankijate staatusest ja on asunud keskkonda taastava majanduse eestvedajateks. Maailm on robotiseerimise suunal ja Eesti inimesed saavad seal hästi hakkama, sest on digivõimekad ja meie koolides on õpetatud loovat mõtlemist ning toimetulemist ülikiiresti muutuvas maailmas. Väikesed ja keskmised farmid on ühinenud mahetoodangut andvatesse ühistutesse, suurfarmid on läinud üle kliimanutikale põllumajandusele.

Elurikkuse Erakond on loodud sellise tuleviku Eesti saavutamiseks, uue majanduse eestkõnelejaks ja nutika maheriigi elluviimiseks.

Oleme jõudnud Euroopa heaolupralle laua taha peo lõpus. Eesti inimestele on jäetud mulje ja lootus, et tarbimisühiskond ja makstud maksud garanteerivad meile riigi poolt sajaprotsendilise heaolu ja jätkuva tarbimisvõimekuse. Kogu maailma teadlased viitavad aga väga tõsiselt probleemile, et tänane majandusmudel hävitab looduse ja keskkonna ning meie lastele ei jää elamiskõlblikke tingimusi.

Me ei saa loota, et kusagil on riik, kes kõik probleemid lahendab. Me peame ise asuma oma laste ja lastelaste nimel tõsiselt tegutsema, et ka neile jätkuks elurikast elukeskkonda.

Eestil tuleb teha kaks olulist otsust.

Esiteks tuleb ületada vastandumine. Liberaalide ja konservatiivide sõda ei vii edasi ei meid ega teisi läänemaailma riike. Ökokatastroofi ees seistes peame leidma parimad lahendused. Vanade ideoloogiate järgses ehk postideoloogilises ühiskonnas peab keskkondlikkus asendama majandusjumala!

Kui me suudame ühiselt luua maheda elukeskkonna, siis suudame mahendada ka inimestevahelisi suhteid, tuua rohkem elurõõmu ja väärtust igaühe ellu.

Teiseks tuleb rahvas kutsuda kaasa rääkima ja osalema otsuste tegemisel. Oluliste otsuste langetamisse tuleb inimesed kaasata rahvahääletuste kaudu. Kogukonnad peavad saama otsustusõiguse ja kohalikud omavalitsused seadusliku võimaluse seda läbi viia.

Enamus Eesti inimesi ei tea ja ei saa aru, miks ja kuidas tehakse nende elu oluliselt puudutavaid otsuseid. Näiteks miks ühele eraettevõttele anti võimalus eriplaneeringuks suurtehase rajamisel, kuigi eriplaneeringu õigust peaks kasutama ainult riik ise oma eriliste vajaduse jaoks. Miks üldse otsustati Rail Baltic ehitada ja miks seda ei planeeritud sel juhul olemasolevale trassile, vaid valiti meie loodust ja keskkonda hävitav viis? Miks suleti raudteeliiklus Pärnusse 10 aastat enne uut lahendust? Miks tõusevad aktsiisid, aga näiteks meditsiin ja mitmed teised valdkonnad vaevlevad rahapuuduses? Miks väikeettevõtja elu on tehtud regulatsioonidega ahistavaks ja maksud ei võimalda palgast ära elada?

Kelle huvides neid otsuseid on tehtud?

Kus on Eesti rahva kasu?

Otsedemokraatiale üleminek ei ole lihtne: see nõuab arutelukultuuri muutust, eeldab, et inimesed võtavad ka vastutuse, mitte ei oota ainult teenuseid.

Esimese sammuna katsetame seda Elurikkuse Erakonna sees. Me rakendame oma siseotsuste tegemisel digitaalset platvormi: algatusgrupid saavad esitada idee, algatada argumenteeritud debati, selle läbi viia ja siis panna küsimus hääletusele. Hääletuse lõppedes kujunebki tulemusest erakonna otsus. See on suure grupi inimeste ühine, läbikaalutud otsus ja vähemusel tuleb seal nõustuda enamuse arvamusega lõpptulemust austades. Miks? Sest see ongi otsedemokraatia. Igaüks saab kultuurselt kaasa arutleda ja võtab vastutuse oma otsuse eest, hääletades oma ID-ga, oma nimega ja oma auga.

Tahame sellise otsustamise korra viia sisse üle riigi, luua selleks seadusruumi ja võimalused. Tahame, et inimesed saaksid kohalikes küsimustes oma elu üle ise otsustada ja kaasa rääkida, samuti hääletada üleriiklikult oluliste otsuste üle, näiteks Rail Baltic ja selle trass. Kui inimesed saavad rohkem kaasa rääkida, tekib ka vastutus ja peremehetunne.

Ärge kaotage lootust, vaid võtke vastutus enda kätte. Oluliste Eestit puudutavate otsuste vastuvõtmiseks ei piisa mõne sobiva esindaja valimisest parlamenti. Postideoloogiline maailm ei vaja peenhäälestajaid. Meil tuleb valida konstruktiivselt, innovaatiliselt ja edasiviivalt mõtlevaid jõude.

Elurikkust peab jätkuma igaühele, mitte ainult vähestele valitutele!

Jaga seda elurikkust ka teistega!