2018 aastal tehtud uuringu järgi on Eestis taimekaitsemürke leitud ligi pooltest madalamatest kaevudest ja allikatest; lubatud piirväärtuse ületas 111st analüüsist 37. 

2015-2017 aastal tehtud jõgede seires ületas 102st analüüsist lubatud piirväärtuse 21.

Reostuse põhjustajana on suures ülekaalus enim müüdud glüfosaat ja selle laguaine, mida ei ole võimalik toidust eemaldada. Kas me saame aru, mida see meie jaoks tähendab, kui asi jätkub samas vaimus? Me  tahame, et meie tulevik oleks turvaline. Sellised näitajad ei tõota Eesti inimestele tulevikus midagi head. Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on klassifitseerinud Roundup`i toimeaine glüfosaadi potentsiaalselt vähkitekitavaks.  See pestitsiid on teinud ärevaks teadlasi, arste ja eraisikuid, kes on liitunud vabatahtlike organisatsioonidega, et hoiatada inimesi ja valitsusi. 

Talupojatarkus ütleb: kus suitsu seal tuld.

Eesti teadlane, emeriitprofessor Anne Luik kirjutas 2016 aastal: “Arvestades glüfosaatide ohtu nii inimese tervisele kui keskkonnale, soovin, et keelatakse glüfosaatide kasutus. Umbrohutõrjele on olemas keskkonnasõbralikumad alternatiivid oskusliku viljavahelduse ning mehaanilise tõrje näol. Kindlasti tuleks juurutada pidev glüfosaadi jääkide seire nii toidus, mullas kui vees”. Veel on Anne Luik öelnud oma artiklis Eesti Ekspressile 30.08.2017, “Taimemürkidega käib suur ülemaailmne inimkatse, kus me kõik oleme objektid”;  Äripäevas 13.08.2018 “Eesti peaks alandama mahetoidu käibemaksu”.

Eesti ametnikud ütlevad selle peale, et ei ole piisavalt tõsiseltvõetavaid teaduslikke tõestusmaterjale glüfosaadi kahjuliku mõju kohta. Vastamisi on suurkorporatsioonide rahastatud teadus ja lihtsalt teadus. Eesti ametkonnad on eelistanud suurkorporatsioonide teadust! Miks?

Meie riigi senised valitsejad on järjepidevalt Eesti teadlaste hoiatusi ignoreerinud. On vaja ise hakata enda eest seisma! Elurikkuse Erakond soovib seista puhta keskkonna, inimeste ja nende tervise ning eestluse kestmise eest!

Kogu sellest loost jääb mulje, nagu oleksime sõjas. Üks sõjataktikaid on läbi ajaloo olnud mürgitada vesi, kõigile eluks hädavajalik. Nii saab rahva nõrgestada ja haigeks teha. Ja tekitada vajaduse järgmiste toodete järgi. Milline surve tekib haigekassale kui kasvab haigete arv? Oleme väike riik. Meil on maksumaksjaid vähe ja raha vähe. Arstid näevad juba praegu selle poliitika tulemusi.

Mis haigusi güfosaadiga seostatakse? Esimesena saavad kahjustada soojätkamisfunktsioonid – meestel meessuguhormoonide taseme vähenemine kuni 94%; naistel mentruatsioonihäireid, viljatus, platsentarakkude hävimine, enneaegsed sünnitused, abordid. Kroonilise neeruhaiguse tõttu on glüfosaadi keelustanud Sri Lanka ja El Salvador. Tekivad allergilised nahalööbed ja astma. Enam ohustatud on rasedad, lapsed ning vanemad inimesed. Hävinevad soolestiku head bakterid, mis toodavad eluks vajalikke vitamiine. Soolestiku mikroobioom on seotud immunsüsteemi ja ajukeemiaga, eriti heaoluhormooni serotoniiniga. Tänapäeva maailmas on järjest rohkem levinud vaimsed häired ja meeleolulangus ning tähelepanu ja aktiivsushäired. Kas oskame näha seoseid?

Kuidas glüfosaat toimib?

Üks teaduslik seletus on, et ta pärsib tsütokroom P450 (CYP) ensüüme, mis on organismile olulised nii toidus kui keskkonnas olevate mürgiste ainete kahjutuks tegemisel. Need ensüümid on vajalikud soolebakterite ainevahetuses. Tulemuseks on erinevad seedetrakti haigused, kasvajad, südame- ja veresoonkonnahaigused, diabeet, Parkinsoni tõbi jne. Pärast aastaid kestnud kokkupuudet tekivad sageli vähkkasvajad.

Glüfosaat mõjutab mangaani omastamist, tekib mangaanipuudus ning samas selle kuhjumine ajus. Mangaan on väga vajalik väikestes kogustes erinevateks olulisteks keha funktsioonideks. Mangaanipuudus viib soolestiku mikrofloora hävinguni, neuropatoloogiateni (Alzheimeri tõbi, depressioon, ärevushäire, Parkinsoni tõbi), autismini. Kehas kaitseb mangaani ühend raku jõujaamu, mitokondreid, oksüdatiivse stressi eest. Sedagi on seostatud autismi ja Alzheimeriga. Luude ülesehituseks vajaliku kondroitiini tootmine sõltub magaanist ja selle puudusega seostatakse osteoporoosi. Väheneb sperma liikuvus. 

Toime veeorganismidele. Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (KBFI) aastatel 2011—2013 läbiviidud uurimused näitasid, et baktereid hävitas glüfosaat kiiremini kui vesikirpe. Mõlemate suremus oli kõrge. Mõlemad organismide rühmad mängivad veekogude toiduahelates olulist rolli. Veeloomastikule on güfosaadi jäägil liigiti mitmetine toime, kas otseselt surmav või geneetilisi ja arenguhäireid põhjustav. Konnakullestel tekkisid Roundupi toimel häired DNA-s, suurenes suremus ja  ebanormaalsete kulleste hulk, esines arengupeetust ja ebanormaalseid suguorganeid. Glüfosaadid akumuleeruvad kalades, põhjustades immuunsüsteemi häirumist ning geneetilisi kahjustusi.

Mõju mulla viljakusele.

Mullas on looduslikult väga mitmekesine mikroobide kooslus, mis koos mükoriisaga vahendab taimedele mullast toitaineid. Mida rohkem on mullas baktereid, kes orgaanilist ainet ümber töötavad, seda viljakam muld. Glüfosaat hävitab mullas baktereid. Häirub mullaelustiku liigiline koosseis ja talitlus, väheneb mükoriisa ja mügarbakterite lämmastikusidumise võime. KBFI uuringud näitasid, et kadus täielikult looduslikes muldades laialt levinud, kultuurtaimede haiguskindluse väljakujunemist soodustav bakteriliik Bacillus mycoides. Mullad muutuvad seda kasutades vähem viljakandvaks ja vähem elujõuliseks. Kui palju maksab viljakas ja elus muld? Kas keegi on sellele mõelnud? Oma artiklis, 31.01.2019 lehes Maaelu “Künnist loobumine annab kokkuhoidu,” kutsus Baltic Agro müügidirektor Margus Ameerikas Eesti põllumehi veelgi rohkem pestitsiide kasutama. Huvitav, mis maksab elus muld? Kas kütuse kokkuhoid ja suurenev pestitsiidide kasutamine kaalub üles mulla hinna?

Oleme arvanud, et oleme kaitstud oma maakodudes. Kui tulevad keerulised ajad, läheme maale, teeme tule pliidi alla, võtame tassikese teed ja kõik on hästi. Aga kui vesi on saastunud! Praegu on kõige rohkem ohustatud need, kes elavad keset suuri põllumassiive ja kellel on madal salvkaev, kuhu taimekaitsekemikaalidel on vihma ja lumesulamisveega suur tõenäosus sattuda. Kas Eesti riik hakkab ka neile paakidega vett viima?

Huvitav, kui hakkame arvestama Eesti veeressursi mürgitamise rahalist kahju, millise summa me saame?

Tallinna vesi. Suur osa joogiveest tuleb pinnaveest. Teabenõuet esitades sain teada, et pinnaveehaarde puhastamata veest tehakse pestitsiidide analüüs vaid üks kord aastas. Kuna eelnevalt ei ole avastatud güfosaate ja selle laguainet, siis otsustati seda edaspidi enam mitte uurida. Glüfosaatide müüginumber aga muudkui kasvab. Loogika ütleb, et tõenäoliselt kasutatakse seda ka Tallinna vee pinnaveehaarde ümbruses ja see võib lumesulamisveega põldudelt sinna sattuda. Oletame, et osoneerimine suudab siiski Tallinna vee puhtana hoida ja pestitsiidid ära oksüdeerida.

Teiste riikide kogemus.

Kuidas on läinud neil riikidel, kus on pestitsiide ja herbitsiide juba pikemat aega intensiivselt kasutatud. Argentiinas alustati taimekaitsekemikaalide intensiivsemat kasutust aastal 1995. Kliima võimaldab seal mitu saaki aastas. Mürgikasutus on olnud palju intensiivsem kui meil. Herbitsiididest on kasutatud glüfosaati ja pestitsiididest on õnneks suurem osa Euroopas praeguseks keelustatud. Dokumentaalfilm Genetically Modified Children (2018) räägib Argentiina tubakakasvatajatest, kes on Monsanto-Bayeri mürgikokteile kasutanud nüüd juba üle 20 aasta. Filmis räägivad lihtsad põllupidajad, kelle hulgas on vähk ja leukeemia laialt levinud, sünnivad raskete füüsiliste väärarengutega lapsed, tavalised on psüühilised haigused. Neil põllumeestel oli 2 halba valikut – kas mürk või vaesus. Mürki valides lubati majanduslikku õitsengut. Nüüd 20 aastat hiljem on nad endiselt vaesed, lisaks on nad nüüd ka haiged. Nende lapsed on geneetiliste deformatsioonidega, joogivesi veetakse nendeni tsisternidega ja mullad on rikutud. Siiamaani on nad seotud lepingutega, milles on ka vaikimiskohustus. (GMChildren.com, Cinema Libre Studio)

2018 aasta alguseks on paljud riigid glüfosaadi kasutamise juba keelustanud. Nende seas Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Holland. Mida Eesti ootab? Eesti teadlased on selgitanud glüfosaadi ohtlikkust. On aeg liituda nende maadega, kes oma keskkonna mürgitamist enam ei luba.

Meie majanduspoliitikas valitseb praegu ahnuse meetod. Ei tunnistata mingisuguseid vigu ning jätkatakse suurema ahnuse õigustamist. Oleme võtnud oma maad ja vett iseenesestmõistetavana.  Pidanud elavaid ökosüsteeme ainult ressurssideks, mida tuleb ekspluateerida nii palju kui annab. Kõik majanduskasvu nimel! Kas laiendame edasi juba olemasolevaid surnud piirkondi ja teeme Eestist ühe suure surnuaia, mida laastada, reostada, mürgitada ja hävitada. Kui palju aastaid me nii veel vastu peame?

Oleme osalised eksperimendis nagu laboriloomad.

Pole teada, kuidas mõjuvad mitmed pestitsiidid koostoimes. Laboritingimustes tehtud katsed ei näita meile kogu selle protsessi mitmepalgelisust. Mürgid lagunevad ja laguained reageerivad omavahel, tekitades uusi ühendeid. Tõde ei ole veel piisavalt revolutsiooniline, et tekitaks vapustuse. Kas ootame ja tukume veel ühe riigikogu koosseisu, järgmised 4 aastakest, sest natuke puhast vett veel ju on?

Oleme juba nurka surutud ja taganeda ei ole kuhugi. Teeme riigikokku saades inimestelt puhta looduse ja vee röövimise nii keeruliseks ja kalliks kui võimalik. Otsese ohu korral ei ole enam inimestele võimalik valetada.

Statistikaameti andmed taimekaitsevahendite müügikogustest:

Seega viimastel aastatel oleme oma mürgikasutuses jõudnud umbes poole liitrini inimese kohta.

Jaga seda elurikkust ka teistega!