Anneli Palo

Teate lugu Suurest Peetrist ja Väikesest Peetrist? Mis sellest halba sündida võib, kui väiksema leivakott enne tühjaks süüa, pärast jagame ühiselt suuremat…  Paraku tuli kõrvaletõrjutud Väikesel Peetril õige mitu päeva tühja kõhtu kannatada ning tema hea süda ei lubanud viimast võtta mesilastelt ega tühjendada kulli pesa.

Kui veel paari aastakümne eest inimesed leppisid, et edaspidi tuleb elada karjääri külje all või oodata uue metsa kasvamist, siis järjest suurenev surve igaühele eraldi on õpetanud koos seisma oma õiguste ja vajaduste eest. Päris sageli on sellistes arendustes vastakad ka riigi enda huvid. Olgu siinkohal näiteks Eesti lõunatipu matkaraja ääres toimuv (kindlasti tasuks Ape alkoholipoodi siirdumise asemel pöörata hoopis sinna viivale metsateele).  

Sealne külaelu pandi proovile Mõniste metskonna likvideerimisega aastal 2000. Tosin aastat hiljem selgus, et kohalikku metsa tahetakse rajada kaks dolokivikarjääri. Selline plaan enamikule ei meeldinud – keegi ei tea, mis juhtub karstunud pinnases põhjaveega, kui sügavale see kaevudest kaob. Samuti on Peetri jõgi, kuhu kaevandustest vett pumbata kavatsetakse, Eesti ja Euroopa jaoks haruldaste liikide esinemise tõttu nii range looduskaitse all, et seal isegi käsiõngega kala püüda ei tohi. Lisaks on siin üks vaiksemaid ja kauneimaid pärandmaastikke Eestis: kohe-kohe linastuva uue filmi „Tõde ja Õigus“ talukaadrid on filmitud naaberküla maastikul.

Pahameel kaevandusplaani suhtes sulatas kohaliku kogukonna südames jää isegi looduskaitsjate suhtes, keda seni peeti pigem maakasutuse piirajaks. Paraku takerdus ala kaitse alla võtmise ettepanek vastava riigiameti napi uuringuraha taha. Olemasolevate andmete põhjal ei kasvanud- pesitsenud seal suuri haruldusi, kuigi asukoht veidi paremini uuritud Peetri jõe maastikukaitseala ja kohe piirilt algava Läti metsakaitseala vahel oleks võinud tähelepanu pälvida. Kas pidanuks kogukond ise leidma raha, et eriteadlased kohale kutsuda? Nii ongi mitmel pool mujal Eestis juba talitatud.

„Õnneliku“ juhusena selgus, et Naha ja Kalkahju kavandatavad karjäärid jäävad ühe suurima planeeritava uue metsakaitseala sisse – mäletate veel 2016.a. lõpu metsasõda seoses Metsaseaduse muudatustega? Riik polnud 15 aasta jooksul kaitse alla võtnud piisavalt laane- ja salumetsi, kuid soovis kuusikute majandamist veelgi intensiivistada (Postimees. Maa Elu. 26.01.2017). Looduskaitsjate ja kogukonna suureks nördimuseks osutus Keskkonnaministeeriumi maavarade osakonna hääl kõvemaks ja eraettevõtete poolt  taotletavatele karjääridele lisaks lõigati Karisöödi kaitsealast välja kolmaski potentsiaalse dolokivivaruga tükk (LõunaLeht 04.01.2018). Ala oli aga loodusteadlastele juba silma jäänud ning hakkas laekuma liigileide. Selgus, et mitmed metsad on elupaigaks haruldastele Punase Raamatu või riiklikult kaitstavatele liikidele. Vaatamata lausa ajalehe kaudu edastatud lootusele, et RMK enne kaevandussaagale lõpliku lahenduse saabumist vaidlusalustele tükkidele raieid ei planeeriks (LõunaLeht 24.05.2018), ilmusid mullu detsembris metsaregstrisse värsked raieteatised (LõunaLeht 06.12.2018). Niisiis jooksid loodusteadlased tõesti harvesteriga võidu ja vormistasid kõige väärtuslikumad tükid metsa vääriselupaikadeks. Hetkel oodatakse, kas need jõustuvad või saab kaitstavaid põlismetsasamblaid ja -samblikke imetleda tuule ja valguse käes seisvate säilikpuudel, kus nad kahjuks lühikese aja jooksul surevad. Just nii oli RMK tõlgendanud Keskkonnaameti soovitusi säästa kaitstavate liikide leiukohti raiesse minevail eraldustel.

Kas teate, kuidas Suure ja Väikese Peetri lugu edasi läheb? Nimelt püüab Suur Peeter väiksemast lõplikult lahti saada, aga Väikesele Peetrile tulevad appi nii mesilased kui kull, enda päästmiseks kasutab ta nii vett kui liivatera ja jääb ellu!

Millises mahus peavad kogukonnad ohverdama riigile enda elukeskkonna maa ja metsa, puhta õhu ja vaikuse? Kuigi riik jagab maarahvale ülalt tagasi tulu- ja saastemaksu ning rahastab eri fondide kaudu projekte, ometi kaovad viimasedki kohalikud koolid, aina halveneb tervishoiu kättesaadavus, transport ja teenindus. Riigimaal teevad ressursimahuka tootva töö ära eemalt tulnud allhangete võitjad, kohalikele jagub ehk 1-2 töökohta ja suures koguses müra ning tolmu, lõhutud teid ja rikutud loodust. Kas see on võrdne vahetus?

Alt üles toimiv riik ja kogukondlik aktiivsus on ainuvõimalik mudel maaelu edasiseks arenguks. Maal on inimesed läbi kõigi sõdade ja kriiside ellu jäänud, sest neil on vastavad oskused ja vahendid. Väikeettevõtlus ja kiire internet võimaldavad luua toimivad lahendused transpordile, kaubandusele, teenustele, kaugtööle, pidevale töötajate ja töömasinate hõivatusele kohalikus piirkonnas. Hästisäilinud elukeskkond, kohalik mahe toit ja jõukohase tempoga planeeritav töö vähendavad stressi ja ravikulusid, hoiavad peresuhteid. Loodusesse mahub taiplikul planeerimisel ära nii kaitse kui kasutamine, uurimine ja turism. Jätkusuutlikud kogukonnad ja terve loodus – nutikas maheriik Eesti!

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!