ehk kuidas rajada keskkonnasäästlikku tuumajaama Toompeale?

Mati Kose

Tegelikult on Toompeale tuumajaama rajada ülimalt lihtne ja kasulik. Ütlete, et olen hulluks läinud? Sugugi mitte! Esiteks on meil vaja kuidagi Euroopast ja oma maksumaksjatelt rahad kätte saada, teiseks on tegemist erakordselt eesrindliku ning majanduse mühinal kännu (vabandust paekivi) tagant käima tõmbava tegevusega, mis parendab meie kõrgesti kvalifitseeritud tuumateadlaste tööhõivet, aitab kohalikel tuuma- ja ehitusettevõtjatel käivet kasvatada ja uute palmisaarte omandamise plaane tegema hakata. Ja eks nende alfaisaste poolt rajatava tuumakatla sisse maetud rahadest jääb mõni alfa-, beeta või gammakogus krabisevat ka projekti eestkostjatele külge.

No kuidas te võite – imeline arhitektuuripärand, tihe inimasustus, ohud inimesele ja loodusele, kisavad 101 silmapaistvat ja ühiskonna poolt lugupeetud poliitikategelast! No ei ole siin lärmata midagi, te olete ajast maha jäänud tagurlased ning gammakiirusel osakeste kunstipärane liikumine pole teie kompetentsivaldkond, rahustavad murelikke poliitikuid 101 rahva seas kõikvõimalike ebameeldivate tiitlitega kostitatud kultuuritegelast. Eelarve vajab täitmist ja kultuurikatlale lisaks paneb inimesed ja osakesed kiiresti liikuma üks vägev ja modernse arhitektuuriga tuumakatel. Ja mõelge, kui palju veel toodab tulu see, kui me traadid energiajanuste Balti lõunanaabrite suunas liikuma paneme! Ja kuna katel vajab pidevaid tuumakütuse vooge, siis võtame ühtlasi meie diktoneemakildas kasutult vedelevad uraanivarud kohemaid kasutusele, et ei peaks idasuunalist tarneahelat päris ära unustama.

Ja mis kõige ilusam, selle rahastuse tagab meile 85% Euroopa Tuumakapital. Sest meid oodatakse pikisilmi Euroopa tuumariikide ühtsesse perre! Eks see ole ka meie kui kultuurrahva õigustatud ootus, et meie tuumaosakesed vägeva valgussähvatusena kiiresti igasse Euroopa nurka jõuaksid!

Aga meie imeilus vanalinn, hädaldavad poliitikud! Pole hullu, teie, Toompea “majakallistajad”, olete ühed ebakompetentsed ja sentimentaalsed tagurlased, kes tegelikust elust ei tea tuumatuhkagi. Keskajast pärit majad on ammu üleküpsenud,  paekivist hallitanud müürid eritavad murettekitavalt palju süsihappegaasi, mis meie eeskujulikult keskkonnahoidliku riigi kuvandit lubamatult murendab. Eks veidi see tuumajaam ju ruumi ja raha vajab, aga kõik on tänapäeva tuumainseneride arvutiprogrammides ja keskkonnamõjuhindajate tabelites lahendatav. Ega seda tuumajaamaga seotud mõju ja võimalikke tuumariske peagi nii põhjalikult hindama, igale riskile saab tabelisse mõne nutika vastulause kirjutada ja tuumakatla ootuses kultuuritegelased nõusse rääkida. Ning no lõpuks sellise suure eesmärgi nimel  sajandi ehitust rajades ikka tuumalaastud lendavad. Aga hea uudis on see, et majade lammutamise ja Toomekünka sisse vajaliku augu süvistamisest tekkiva killustikmaterjali saab kenasti taaskasutada turistipääsude rajamiseks ja jääb veel ülegi Soome silla ehitusega alustamiseks. Ja keskaegse linnamüüri olemasolu saab igati innovatiivselt ära kasutada, varustades selle turvatara ilusate inimsõbralike öko-tuumasildadega. Need on nii hästi ja iga 100 m tagant planeeritud, et pelglikel linnaelanikel kaob igasugune hirm ähvardavalt podiseva tuumakatla ees. Need arhitektuurilises tippteostuses ökosillad suunavad meie ökotuumajaama kangesti näha soovivad kadedad põhjanaabrid ning kogu maailma progressiivse kultuurieliidi otse ilusasti podiseva ja värvilisi tuumaosakesi tantsitava katla kohale ekskursioonile. Ja meie riigi ning pealinna turismitulu kasvab nii mis mühiseb! Kui keegi tagurlik majakallistaja siiski julgeb selle kõige peale liigselt kära tõsta, siis paneme riiklikud kultuuripropaganda palgalised esindajad ja lepingulised kultuurikorraldajad kogu oma loomingulises paleuses neid provintsliku hiliskeskaja linnakese Toompea kolkapatrioote ümber veenma, sildistama ja naeruvääristama. Sest ilma ökoloogilise Toompea tuumajaamata ei saa meie kultuurielu rahastav majandus kuidagi käima ning me ei saa end pidada Euroopa tuumajaamade liidu täisväärtuslikuks liikmeks.

Tundub absurd? Aga kui nüüd selles unenäolises loos kontekstile kohaselt Rail Balticu projektiga seotud detailid ära vahetada, siis saab läbi kõverpeegli selgeks, kuivõrd kunstlik ja konstrueeritud on Rail Balticu senine tehtud valikute põhjendamine ning ühtlasi saab veenvaid ja ilusaid lauseid ritta seades poliitikute ja ametnike, projekteerijate ja konsultantide ning kaevandajate-ehitajate peades ühe ilusa pirnikese põlema panna.

 

****

Rail Balticu ehitamist õigustatakse AECOM-i analüüsiga, kus majanduslik tasuvusarvestus sisaldab buumiaegse majanduspaisumise ja meie rahvastiku ja ostujõu lõputu kasvuga seotud ning tellija huvides kallutatud ja arvutusvigadega uuringut. Kas Eesti loodusmaastike poolekslõikamise otsuseks oli meie esindajatel olemas vajalik teadmistepagas ja rahva mandaat? Kas läheb nii, et Eesti kui planeeritava trassi kõige suuremate loodusväärtuste ning hõredaima asustusega riik saab enim kahju loodusväärtuste osas, seejuures soostunud metsadesse kruusa kuhjates ja Baltikumi elektriekspressidele põlevkivist ja lendoravametsadest „keskkonnasäästlikku“ energiat tootes keskkonnakahju veelgi kasvatades? Kas raudteefirma korvab meie majanduslikud ja looduskahjud?

Nii loomastiku kui linnustiku parimad asjatundjad on veendunud, et ulatusliku metsamaastiku tarastamise, tükeldamise ja kaitsealade liikide ja nende elupaikade ohustamise, häirimise, kahjustamise, vigastamise, hukkumise ja väljatõrjumise suure mõju tõttu on vajalik trassi võimalikult suures ulatuses loodusmaastikust ja kaitsealade kõrvalt välja viimine.

Kuna pole tehtud kogu trassikoridori katvaid elustiku uuringuid ega leevendavate meetmete uuringuid, on soise loodusmaastiku kruusavalliga täimine,  tarastamine ning iga 10 km tagant ökodukti leevendusabinõuna kirja panemine sama juhuslik ennustus, kui Saaremaa süvasadama, Koidula raudteeterminali või Estonian Airi ärimudel.

Kahjuks ei ole elustiku andmete piisavust ja nende kogumise meetodite sobivust hinnatud, ega lisa-materjali kogutud ka nende paljude kaitsealade kohta, mille kõrvalt või mida naaberaladest lahutavalt trass on planeeritud. Arvestades, et kiirrongide liikumine kuni 240 km/h tarastatud ja elektriliinidega varustatud kahesuunalisel raudteel on sageli suunatud kulgema näiteks kiiresti väheneva asurkonnaga metsise elupaikadest, ei saa pidada piisavaks ei tavapärase keskkonnaseire metoodikaid ega andmestikke, sest täppisvastuseid on vaja hoopis teise iseloomuga küsimustele. Kui pole andmeid ei saa ka koostada arvutuslikke asurkonna elujõulisuse mudeleid, mis võtaksid arvesse traataedade, elektriliinide ja rongidega kokkupõrgetega seotud suremuse, häirimise, elupaikade killustumise, toitumisolude muutumise, röövluse ja metsamajanduse mõjude rolli näiteks kaitstavatele kanalistele, kellele me oleme Natura linnualadel lubanud tagada arvukuse püsimise. Kuivõrd lindude ja veel enam nahkhiirte lennukiirus jääb mitmeid kordi alla kiirrongide ja isegi kaubarongide liikumiskiirusele, siis on nende hukkumine väga suur probleem ja võib olla üks olulisemaid keskkonnamõjusid vastavatele liigirühmadele. Sama tõsiteadulikku käsitlust ja populatsioonide elujõulisuse riskihindamist vajavad kindlasti ka kõik suurulukid, eriti suurkiskjad, kelle senine hea seisund ja tugev tuumikpopulatsioon seab ka selle rahvusvahelise heas seisundis säilitamise kohustuse.

Kas ei oleks riigieelarvest keskkonnamõjude leevendamiseks võetavat raha mõistlikum kasutada pigem kultuurmaastikus inimeste jaoks raudtee sobivamaks muutmiseks? Leida võimalusi müratõkete, tunnelite, enamate ülesõitude või postidel lahenduse jaoks? See oleks mõistlikum ja inimsõbralikum kulutus kui matta raha metsa kaheldava tulemuslikkusega põdrasildadesse ja paljudesse muudesse poolrohelistesse meetmetesse.

Loodusväärtuste kahjustamise täpsete määrade ning looma-  ja linnuasurkondade elu rikkumise analüüsi asemel on esitatud kontrollimata väited loodusmõjude ebaolulisusest. Selle väite põhjendamiseks esitatakse mõjude leevendamise abinõuna üldsõnaliselt ja meie oludes kontrollimata kasulikkuse ning teostatavusega meetmeid. On enam kui kummastav, et niimoodi püütakse saada heakskiitu kõigi aegade ühele suurimale ja pikaajaliseima mõjuga taristuprojektile! Sellisest keskkonnamõjude hindamise loogikast lähtuvalt võib iga end keskkonnaeksperdiks nimetav isik saada loa Toompeale tuumajaama rajamiseks kui on piisavalt palju üldsõnalisi leevendusmeetmeid kirja pannud.

Keskkonnamõjude hindamine ning trassivalikute ja tasuvusarvetuse tegemine on toimunud “kiiresti ja halvasti” ning ilmselt ka “halvasti ent odava(ma)lt” põhimõtteil. Need tööd on usaldatud ettevõtetele, kelle äripraktika on kõik tellija unistused ja suunised paberil ära põhjendada. Puudu jääb aga seadustega nõutud sisulisest ja sõltumatust hindamisest ning tulemuste valideerimisest ja auditeerimisest. Sisuliselt võib sellisel moel nii tasuvusarvetuses kui keskkonnamõjude hinnangus kõikvõimalikud kasuminumbrid ja mõjuhinded kenasti ilusaks tuunida, aga kui eksperdid nende sisusse süvenevad, siis need ei osutu veenvateks ning tekib oluline põhjendatud kahtlus nende kallutatuses tellijale vajalikus suunas.

Sellel „töö tellija materjalist“ põhimõttel poleks vigagi, kui see toimuks mõnes liivakastis, ent on lubamatu, kui ilusaks mõeldud mull ähvardab lõhkeda meie loodusmaastikke ja pärandkülasid ning riigi eelarvet ja edasisi majanduslikke valikuvabadusi ohtlikult haavates. Meie Vahe-Eesti loodusmaastike selgroog suudab täna veel kasvavat inimmõju tasakaalustada ning metsaelanikke hoida ja looduselamusi pakkuda.

Kas ta aga suudab seda ka siis, kui see roheline koridor raudse ja kiire hoolimatusega kõige tundlikumast kohast läbi lõigata? Kas ei peaks lähtuma vanarahva tarkusest üheksa korda mõõda ja üks kord teosta? Praegune pool korda mõõdetud ja kohe lõigatud lähenemine on sama vähe keskkonnasõbralik projekt kui plaan Auvere põlevkivielekter Alutaguse laante hakkepuiduga roheliseks pesta.

Jaga seda elurikkust ka teistega!