19. jaanuaril kogunesid Kanuti Gildi SAAL-is kõigi erakondade esindajad, et arutada kultuuripoliitilisi seisukohti. Elurikkuse Erakonda esindab kunstnik Piret Räni, kes pani oma mõtted enne paneeli minemist kirja.

Elurikkuse Erakond sai kutse osalemaks kultuuripoliitika teemalisel paneelvestlusel Poliitikapidu Kanuti Gildis.

Loomevabadus

Olles osutunud seekordseks esindajaks, kahmasin kiiresti kätte paneeliks ettevalmistavad küsimused:

LOOMEVABADUS JA ISIKUÕIGUSED

1. Millal on põhjendatud isikuõiguste riive loominguliste eesmärkide täitmiseks?
2. Millal on loomevabaduse piiramine õigustatud?
3. Mis põhjused kaaluvad üles loomevabaduse?
4. Kuidas tagada loomevabadus isikuõigusi riivamata?
5. Mis on riigi roll loomevabaduse tagamisel?
6. Millal on riigil õigus loomevabadust piirata?
7. Kust algab tsensuur?
8. Mil määral on riik vastutav loovisikute enesetsensuuri eest?
9. Kui palju mitmekesisust vajab Eesti kultuur?

Vaatan ja vaatan neid küsimusi ning mõtlen, et kas tõesti on loome piiramine kuidagi kultuuripoliitiliselt oluline? Miks on sellised küsimused kultuuripoliitika paneelis? Kaheksa esimest küsimust ei puutu ju kuidagi asjasse. Kultuuripoliitika ei määra väljendusvabadust, see on paika pandud Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 45. Teiselt poolt piirab väljendusvabadust vihakõne keelatus  PS § 12.

sõna- ehk väljendusvabadus

EV põhiseadus 45

Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.

Paragrahvi 45 lg 2 näeb ette riikliku tsensuuri puudumise. Riigil on PS-ga keelatud luua riiklikke institutsioone väljendusvabaduse tsenseerimiseks või toimida viisil, mille sisuks on väljendusvabaduse hindamine ja selle lubatavuse või lubamatuse üle otsustamine. Eriliselt on PS-s rõhutatud, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad.

See aga ei tähenda, et riigil, täpsemalt selle ametiisikutel või institutsioonidel, oleks keelatud väljendusvabaduse kasutamist hinnata ning tarvidusel ka küsimus tõstatada või asjakohast menetlust alustada. Enamgi veel, põhiseaduslik kohustus tagada näiteks väljendusvabaduse vaba teostamine, igaühe õiguste ja vabaduste kaitse (§ 14) ja riigisaladuse kaitse ning rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise (§ 12 lg 2) tõrjeülesanne lausa nõuavad asjaomastelt avaliku võimu esindajatelt väljendusvabaduse hindamist.

Vihakõne on üksikisiku, isikute grupi või ühiskonnakihtide vastu suunatud halvustamine ja vihkamine isiku(te) grupikuuluvuse alusel. PS § 12 lg 2 kohaselt on rahvusliku, massilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav.

Ja mulle tõesti tundub, et nendest seadusepiirangutest täiesti piisab. Need küsimused ei puutu loomingusse ega kultuuri kitsamas mõttes. Need on seadus- ja väärtusruumi teemad, mille üldprintsiip on lihtne: kedagi ei tohi rünnata, kellegi suunas ei tohi teha nt tapmisüleskutseid, samuti võiks mitte rikkuda teiste isikute vara…

Väljendusvabadust, ei loomingulist ega maailmavaatelist, ei tohi piirata, kuni see ei riku teiste inimeste õigusi.

Seega jääb mulle arutlemiseks vaid küsimus nr 9. Kui palju mitmekesisust vajab Eesti kultuur?
See on lihtne küsimus, millele on hea vastata: Eesti kultuur vajab nii palju mitmekesisust kui vähegi võimalik!

Elurikkuse Erakonna esindajana saan öelda, et loomulikult vajame me võimalikult laia elurikkust kultuuris. Meil on vaja suurendada inimeste loomingulisust, see on üks olulisemaid teemasid üldse. Ja seetõttu peame ergutama kastist välja mõtlemist, nii palju kui võimalik ning kõikidel elualadel. Just vaba loominguline mõtlemine võimaldab lahendada keerulisi ülesandeid ning leida uudseid lahendusi veel kirjeldamata probleemidele.

Siinkohal on õige hetk meenutada, miks Elurikkuse Erakond loodi.

Me elame väga kiirete muutumiste ajajärgus. Meie ümber on tohutu kiire tehniline areng, samas seisame keskkonnakatastroofi lävel. Sellistes oludes rahvana säilimiseks on vaja tarku ning loomingulisi inimesi. Rooma klubi on ennustanud, et u aastal 2035 rahvastikukõver järsult langeb – meid on ootamas keerulised ajad, mil paljudes kohtades meie planeedil lõppevad inimeste eluks vajalikud ressursid. Ellu jäävad vaid parimad ning loomingulisus on see hoob, mis aitab olla nende parimate hulgas.

Loomingulisust tuleb igal juhul toetada ning mitte kitsastes raamides vaid valdkondadeüleselt.

ERE algatusprogramm (meie valimisprogramm pole veel valmis) toonitab, et tuleviku nutikas maheriik peab olema tarkade ja loovate inimeste riik.

Toetada ja jõustada tuleb loomingulisi tegevusi kõigis kultuurivaldades ning kihtides, sh

põliskultuur, pärandkultuur, rahvakultuur (loome traditsioonilised liigid), professionaalne kultuur, maailmatasemel algupärandite loomine, kaasaegne rahvakultuur (süntees) ja kaasaegsed uudisvallad (mängud, digi, jne).

Rahva vaimne elujõud on kihtide põimumises ja omavahelises toetamises. Maailma muutumisega peab kaasnema areng, aga arengu käigus ei tohi hüljata juuri. Siis säilime tugeva ja omanäolisena.

Ühiskonna nõtkuse tagavad loovus ja haridus. Loovad ning haritud inimesed suudavad ühendada teaduse ning arendusvõimalused ja välja töötada innovatiivseid sinimajanduslikke mudeleid kõigis ühiskonna arengu suundades. Nutika riigi moodustavad targad inimesed – tehnoloogia, majanduse ning loometegevuse vastastikuseks võimendamiseks tuleb investeerida haridusse, teadus- ja kunstiloomesse ning innovatsiooni. Tark ühiskond investeerib oma inimeste arengusse.

Elurikkuse Erakonna algses visioonis moodustasid haridus, teadus ning loomevallad ühtse terviku, mis on suunatud tulevikku ning mille arvelt ei tohi koonerdada. Neisse tuleb investeerida ning neist ei tule oodata kiiret kasu. Loomingulisi lahendusi leida suutvad inimesed on nii suur väärtus, et seda rahas mõõta ei saa.

Kastist välja

Loomevabadusele piiride otsimine on ühe järjekordse kasti ehitamine. Aga meil ei ole kaste vaja! Meil on vaja avatud loomingulisi inimesi, kes suudavad kõiki olukordi loominguliselt lahendada, inimesi, kes mõtlevad kastist väljas. Me ei pea selle pärast, et kord viie aasta jooksul keegi teeb kunsti piiride kompamise nimel mõne rumaluse, hakata uusi kaste tegema.

Meil on niigi liiga palju kaste.

Näiteks vandliluutornis oleva kõrgkultuuri rahvaloomest eristamise kast, mina-ei-oska-ju-joonistada-järelikult-pole-loominguline-kast, humanitaaride ja reaalide eraldamise kast – on täiesti vale rääkida, et kes on loominguliselt andekas püsigu kunstitunnis ning ärgu mõelgu, et ta samahästi ka matemaatikat valdab, samas kui just valdkondadeülesed multitalendid suudavad välja mõelda kõige huvitavamaid lahendusi ning on samal ajal osavad nii reaal- kui humanitaaraladel. Loomingulisus nii teaduses kui tehnikas kui kunstis on üks ja seesama ning seda tuleb toetada ning ärgitada.

Kolmas arutelu /18:00-19:00/ KULTUUR – KELLE VÕI MILLE TEENISTUSES?

Api kui kohutav küsimus see on! Ega kultuur mingi sõjavägi või palgaorjade massiiv ole!

Selle küsimuse vastus sõltub, kas me vaatame kultuuri kitsamas või laiemas tähenduses.

Laiemas mõistes on kultuur inimese spetsiifiline ellujäämiskohandumus. Tänu kultuuri pidevale arengule oleme me inimkonnana arenenud tänapäevani. Meie liigi ellujäämismehhanism on olnud nii hea, et me oleme nüüd ohustamas tervet planeeti. Nüüd me oleme hetkes, mil me peame kätte võtma ning ise pöörama kultuuri väärtusloome mehhanisme, nii, et kultuur annaks laiema kandepinna neile väärtustele, mis liigi säilimist soodustavad. st. keskkonnahoidlikku mõtteviisi, koostöötahet suuremate eesmärkide nimel, imaginaarse kõikvõimsa jõu – raha –

väärtustroonilt tõukamist. jne. Muutused väärtustes on hoomatavad – võrdõiguslikkusest veganismini – aga me kõik peame ühiselt pingutama, et muutused oleksid piisavalt kiired.

Kui aga jutt käib kitsamalt igatsugu taidlemisest ning loometegevusest, siis loome eesmärgiks on hoida meel erk ning mõte vaba – inimeste fantaasia ergutamine nii vaatajana kui loojana on ülioluline. Vaid lennuka mõttega vabad inimesed, kes samas suudavad kõikehõlmavalt analüüsida ning eri suundadest tulevat infot seostada, saavad viia ühiskonna edasi järgmisesse arenguetappi, kus mõistetakse, et ühiskond ning majandus tuleb inimkonna säilimise tagamiseks teistpidi tööle panna.

Ehk siis – tuleb muuta laiemamõistelist kultuuri selliselt, et see saaks meid ka edasi kanda.

*

Tänased teemad polnud niimoodi esitatud, et saaks rääkida kultuuri- ja loomeprogrammist täpsemalt. Lõplik Elurikkuse Erakonna valimisprogramm on alles koostamisel.

ERE üheks läbivaks ideeks on, et kõik poliitikad peaksid vormuma alt-üles ja esindama neid kogukondi, keda need poliitikad reaalselt puudutavad.

Kultuuripoliitikate puhul lähtume seega tegevloojate vajadustest. Kunsti valdkonna vajadusi kirjeldas väga hästi Taaniel Raudsepp, samuti annavad olulist teavet Airi Triisbergi ja Maarin Mürgi korraldatavad arutelud, samuti tuleb teistegi valdkondade puhul lähtuda loomeliitude ning muude esindajate tähelepanekutest. Digivaldkonnas lähtume vikipedistide ning piraatide koostatud alusdokumentidest.


Jaga seda elurikkust ka teistega!