Paar mõtet postideoloogilisusest ning väitest, et kindlate ideoloogiate aeg hakkab mööda saama.

Nii kurb on näha, kuidas suur osa meie rahvast on omavahel tülis. Ja kõik puha toredad inimesed! Ja kemplevad omavahel arusaamade pärast, mis veel üsna hiljuti poleks neile probleemidena üldse pähegi tulnud.

Minult küsitakse peaaegu iga päev, et kuidas Sa saad teha koostööd inimestega, kellest võib ilmneda, et nad hääletuse korral ei pruugi kollektiivselt olla geiabielude poolt või toetada immigratsioonipakti või rekreatiivse kanepi riigipoolset reguleerimist jne. Tunnistan ausalt, et see oli mu jaoks päris pikalt väga suur probleem. Ma tulin Elurikkust ellu kutsuma end väga kitsalt määratlevast ringkonnast. Tulin väga ideoloogilisest vaatest ja sattusin kesk postideoloogilisust. Loomulikult olin ma sellest ehmunud ning häbenesin Elurikkuse esimest erakonnasisest hääletust, mis polnud üksmeelselt liberaalne.

Nüüd, pool aastat hiljem, olen ma leppinud ja leidnud postideoloogilisuses lahenduse lõpetada ühiskonda lõhestav polariseerimine.

Mu lemmikloosung on kastist välja! ning seda annab siinkohalgi kasutada. Kõiki ettetulevaid teemasid on mõistlik vaadata ükshaaval, kastidest väljas, ning paraku on ka ideoloogilised piirid ühed kastidest, mis üksikisiku mõttevabadust kärbivad.

Postideoloogilisuseks nimetatakse seda, kui enam ei soovita elada ette komplekteeritud pakettide järgi. Vasakpoolseks ja parempoolseks, liberaalseks ja konservatiivseks olemised on läinud liiga määravaks, liiga piiravaks kõigile osapooltele. Politoloogiliste ideoloogiate täispaketid muutuvad inimestele hirmutavaks ja koormavaks just eelkõige seetõttu, et kui Sul on mingid eelistused ja maailmavaatelised väärtused mingis küsimuses, siis Sa pead olema absoluutselt kõige muuga nõus, mis sellesse paketti kuulub. Ning seetõttu on need kõik ka muutunud halvustavateks siltideks. Ja seetõttu on need paketid muutunud ka määratlematult mahukaks, mistõttu keegi ei suuda enam olla ideaalne ning vaatekaaslased luuravad teineteise järgi, nõudes igakülgset pühendumist “õigetele aadetele”.

Kui ma sattusin Elurikkuse algfaasis algajate punti, oli mulle alguses see juba kokku lepitud postideoloogilisuse osa natuke ärritav. Harjumatu, eksole, pealegi mul endal polnud enamasti vasakliberaalsete väärtushinnangute täispaketiga probleeme. Aga peale väikest läbimõtlemist on see lähenemine mulle meeldima hakanud.

Sest tõesti, elu on palju mitmetahulisem ning kontekstipõhisem ja toob ette probleeme, mida ei saa täispaketi raames lahendada. Lisaks on inimeste elukogemused ning elatud elu slepp nii erinevad, et vasturääkivused mõnes üksikus punktis võivad neid eemale lükata muidu heast tervikpaketist. Eri põhjustel. Milleks võib osutuda ka siltidest eksitada laskmine või osade võtmetähenduslike terminite teisiti tunnetamine, a la kardetakse sõnu feminism või sooneutraalsus, kuna lihtsalt ollakse vastasleeri laimajate poolsetest selgitustest eksiteele viidud. Samuti osad inimesed lihtsalt kardavad sõna vasakpoolsus, kuna sellega seostub sõna sots-, mis tekitab paanikat kuigi pole nõukaaegse sotsialismiga kuidagi seotud.

Inimestelt ei pea nõudma sajaprotsendilist paketti mahtumist. Sest need paketid ja nõudmised on läinud väga spetsiifiliseks ning nõuavad hobitasandi politoloogia-alast haridust, et neid läbinisti mõista. Paljud inimesed on üksikuid teemasid kaaludes palju hoolivamad, kui täispaketiga nõustuma sundimise korral. Sest üks väike tüliõun võib paketi vastuvõetamatuks muuta.

Näiteks kui end postideoloogilise ja mittehierarhilisena defineeriv Elurikkuse Erakond pidi vastama Valimiskompassi küsimustele, siis me tegime iga küsimuse jaoks e-hääletuse ning vastused tulid kõigi kaasa rääkida soovinute ühise vastamise tulemusel. Kusjuures tõenäoliselt on meie vastused üsna sarnased Eestimaa Rohelised vastustele, aga kui need on tekkinud ühisloomes, mitte juhtkonna poolt konkreetsest ideoloogilisest väärtuspaketist valides, siis ei tekita need konservatiivsemates osalejates protesti. Järelikult on loogiline, et keskkonnast hoolijate üldvaade on selline, kuna inimesed ise on hulgakesti nii otsustanud.

Inimesed, kes on kokku kogunenud Elurikkuse Erakonda, on kõik väga erinevad, meie vaated ning kohad tavapoliitilises teljestikus ei pruugi kattuda. Ma usun, et kui me jätame ideoloogilised sildid kõrvale ning räägime ainult asjast, oleme me kõik omavahel sarnasemad kui poliitiliste siltidega maailmas. Sest tegelikult on ju keskkonnast hoolijad kõik head inimesed. Sõnad on need, mis tekitavad segadust ja möödarääkimist. Sõnade tähendusi on viimased mõniteist aastat nii palju väntsutatud, väga paljud terminid on ideoloogiliselt laetud ning vastaspoolte poolt demoniseeritud, nii et õiges kastis mitteviibinud isikud ei saagi kõiki tähendustahke mõista.

Pööraks korra tähelepanu ka sellele, et ühiskonnaliikmete polariseerivatel teemadel tülli ajamine on poliitiline spinn, mis võimaldab eri erakondadel olulistest küsimustest mitte rääkida. Elurikkuse Erakond võiks saada heaks näiteks, et ühise suurema eesmärgi nimel on võimalik võimendatud tüliõunad igaühe oma südameasjaks jätta ning ühiselt tegeleda olulisega – keskkonna ning elurikkuse hoidmisega ja inimeste kogukondlikkuse suurendamisega.

Elurikkuse Erakonda kogunenud inimesed tahavad saavutada uuenduslikku ökoriiki, keskkonnakaitset, sinimajandust, inimese erilisust arvestavat haridust, teaduse toetamist ning kogukonnapõhist ühiskonda. Me mõistame, et ühiskonnas on vajadus uue suure narratiivi järele ning me näeme võimalust luua see narratiiv teadus- ning kogukonnapõhise innovaatilise sinimajandusliku maheriigina.

Seda suurt lugu luues peab lahti laskma harjumuspärastest, siltideks muutunud poliitsõnadest. Mõtlema, mida me tegelikult tahaksime. Unistama suurelt, mitte ühe jalaga saja (või seitsmesaja) aasta taguses ajalookatkestuses kinni olles.

Mida vajab tuleviku inimene?

Mida on vaja teha, et inimese eksistents maakeral oleks võimalik ka tulevikus?

Kui fookus liigutada keskkonnakaitse ning majanduse ümbertegemise jne poole, siis ei saagi neisse poliitpakettidesse korralikult mahtuda. Sest väärtused tuleb nö arvutada teistest eesmärkidest lähtuvalt. Majandus ja ühiskonnakorraldus tuleb muuta hoopis teistsuguseks.

Veel üks põhjus, milleks arendada ideoloogiaülest poliitilist liikumist, on, et oleks olemas positiivne ning kokkuvõttes mitmekesisust austav ja “üldsemittekuri” visiooniga jõud, millega saaks liituda nö ideoloogilise maailmavaateta inimene. Selline inimene, kelle tegelikuks maailmavaateks on maailmast hoolimine. Neid on palju ja nad ei taha ju tegelikult anda jõudu hirmul põhinevale mõtlemisele.

Meie hulgas on palju inimesi, kes kardavad poliitsõnu, kes ei oska pidada ennast ei vasak- ega parempoolseks, ei liberaaliks ega konservatiiviks (sest need terminid ei tähenda neile midagi ja pigem kõlavad sõimusõnadena), aga nad soovivad hoida keskkonda ja rahvuskultuuri ja elada kaasa metsadele. Just teie jaoks on olemas ERE.

Elurikkuse Erakond kutsub üles ühiselt ning ideoloogilistesse siltidesse takerdumata looma hoolivat, sõbralikku, rahvuskultuuri kasvatavat ning looduskeskkonda väärtustavat Eestit.  

Kui Sind kõnetab meie maa ürgne keel ja meel ning Sa tahad seda unikaalset pärimuslikku ökoloogilist kooslust* hoida, siis ERE on see liikumine mida Sa otsid.

Tule meiega!

———

* tänan Hasso Krulli väljendi eest.

Jaga seda elurikkust ka teistega!