Oliver Loode

ÜRO Põlisrahvaste püsifoorumi (UNPFII) ekspertliige aastatel 2014-2016

Elurikkuse Erakonna arengusuundades on kirjas, et soovime hoida ja jõustada põliskogukondi ning pärandkultuure. Miks  väärivad põliskogukonnad senisest enam riigipoolset tähelepanu ja on olulised kogu Eesti jaoks?

KUIDAS JÕUSTAME PÕLISKOGUKONDI RIIGIKOGUS?

Elurikkuse erakond kavatseb Riigikogus esindada mitte ainult üksikute põliskogukondade huve, vaid põliskogukondlikku ja –rahvalikku mõtteviisi üldisemalt. Miks ei võiks vastavus põliskogukondliku mõtteviisiga olla isegi üheks otsustuskriteeriumiks kõigi Riigikogus tehtavate otsuste puhul? Kui me kujutaksime ette, et Eesti ongi üks suur põliskogukond? Või  põliskogukondade kogum? Kas me laseksime ka sel juhul ehitada Rail Balticu praegu välja pakutud trassile ja kas laseksime sisuliselt riiuliettevõttel planeerida keskkonda reostavat suurtehast üle omavalitsuste ja kogukondade peade?

MIS ON PÕLISKOGUKONNAD?

Põliskogukondi iseloomustab traditsiooniliste tavade ja eluviiside järgimine, oma pärandkultuur, vahel ka keel või dialekt, mis samas ei välista moderniseerumist teatud valdkondades. Erinevalt põlisrahvastest (selle sõna rahvusvahelises tähenduses – indigenous people) ei pretendeeri põliskogukonnad aga eraldi “rahva” staatusele sellest lähtuva enesemääramisõigusega. Põliskogukonnad määratlevad end sageli kas suurema etnose osana või on väga väikesearvulised.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, millega ka Eesti on liitunud, viitab vajadusele hoida ja säilitada traditsioonilisi eluviise kehastavate kohalike põliskogukondade teadmisi ja tavasid. Eelkõige on selleks põliskogukondade pikaajaline, põlvkondi ühendav ja neid ületav side oma maaga, mis omab nii majanduslikku, kultuurilist kui ka vaimset mõõdet.

Eesti ilmselt ehedaim põliskogukond on Kihnu – õigemini kihnlased. Selle väliseks kinnituseks võib pidada Kihnu kultuuriruumi kannet UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas, aga see iseenesest ei ava kihnlaste kui põliskogukonna ainest. Seda viimast peab nägema oma silmadega, kohapeal käies ja kihnlastega suheldes. Ise olen seda teinud ning nüüdseks veendunud, et kihnlased on heaks põliskogukonna näiteks nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis. Välisest vaatlusest pean isegi olulisemaks Kihnu kultuuri kandjate ja eestvedajate enesemääratlemist põliskogukonnana. Kihnlased vastavad ka kõigile eelpool mainitud tunnustele, millest ehk olulisim on nii kogukondliku kui isikliku identiteedi tugev side kodusaare – Kihnu mua’ga. Oma kogemuste põhjal pean Eesti põliskogukonnaks ka Peipsi vanausulisi, kuid kindlasti on neid veelgi – kui mitte sadu, siis mitmeid kümneid.   

MIKS ME RÄÄGIME PÕLISKOGUKONDADEST?

Põhjus, miks põliskogukonnad väärivad senisest rohkem Eesti riigi tähelepanu ja tuge, ei peitu vaid põliskogukondades endis – kuigi nende kogukondade elav kultuuripärand ja tavad on juba iseenesest hindamatu väärtusega. Kindlasti võiks Eesti riik teha põliskogukondade jaoks veelgi rohkem, näiteks lubades kihnlastel tegeleda traditsioonilise kajakamunade korjamisega, mis on praegu keelatud.  Aga kogu Eesti seisukohast on miski veelgi olulisem. Nimelt näitavad põliskogukonnad eeskuju kõigile teistele kogukondadele, aga ka Eesti riigijuhtidele, kuidas elada kooskõlas oma maa ja loodusega, mis on midagi palju enamat kui majanduslik ressurss. Eelkõige on see esivanemate, aga ka veel sündimata kogukonna liikmete kodu, millesse tuleb suhtuda erilise austuse ja isegi pühadusega. Just seetõttu ei nõustu ükski endast lugu pidav põliskogukond oma maad lühiajalise kasu nimel üles sonkima või oma metsi lagedaks raiuma. Just seetõttu ei lase põliskogukonnad, aga ka põliskogukonna moodi mõtlevad kogukonnad end ära rääkida Est-For’i rahavennikestel ainuüksi sellepärast, et tselluloositehas toob mõned töökohad ja kasvatab SKP-d. Töökohti on kindlasti vaja, aga mitte keskkonna laastamise hinnaga. Selles mõttes käitusid läinud aastal põliskogukondadena ka tartlased, tabiverelased, väimelased ja teised, kes oma maa ja keskkonna eest seisid ning ka rahumeelselt võitlesid. Sügav kummardus teie kõigi ees, just teie näitate suunda ja pikka plaani Eesti järgmisele sajale aastale.  

Selleks, et olla põliskogukondade ja põliskogukondliku mõtteviisi veenev ja tõhus eestkõneleja, seisab meil alustava erakonnana ees veel omajagu tööd. Seda saame aga teha vaid koostöös nende kogukondade esindajatega. Seetõttu ootame oma ridadesse – nii liikmeteks kui kandideerijateks eelseisvatel Riigikogu valimistel – aktiivseid inimesi kõigist Eesti põliskogukondadest ja põliskogukondliku mõtteviisi kandvatest kogukondadest.

Ühendame jõud ja hakkame arendama kogukondade Eestit, mis on samas ka põliskogukondade Eesti.

 

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!