Europarlamendi valimised kujundavad tulevikku. Tulevane parlament peab langetama otsuseid ajal, mil looduse reostamine ja hävitamine on muutunud tavapäraseks. Selle ärahoidmine või vähemalt leevendamine on järgmise europarlamendi kõige tähtsam ülesanne.

Praeguseks on selge, et meil pole mõtet rääkida kliimamuutuste vastu võitlemisest. Selline retoorika oli levinud eelmise sajandi viimasel kahel kümnendil. Praegune küsimus on, kuidas on võimalik kliimamuutusi leevendada, sest need on vaid osa keskkonnakollapsist. Samaaegselt toimub elupaikade kadu ja liikide massiline väljasuremine, mullastiku hävimine, ühtlasi jääb aina vähemaks magedat vett.

Praegune atmosfääri kasvuhoonegaaside koostis vastab ligikaudu Pliotseeni ajastule. See oli periood 5-2 miljonit aastat tagasi, mil maakera temperatuur oli praegusega võrreldes tunduvalt soojem. Arktikas kasvasid puud ja ookeanide veetase oli ligi 20 meetrit tänapäevasest kõrgemal. See oli aeg, mil inimene ei olnud veel Maale ilmunud. Aga varsti pärast seda hakkas ka inimene maakeral toimetama.

Inimese areng on toimunud täiesti teistsugustes tingimustes kui need, mis valitsesid Pliotseenis. Seetõttu pole sugugi selge, kas oleme liigina üldse võimelised “uues Pliotseenis” elama. Me ei ole näinud Maa keskmise temperatuuri väga suurt tõusu, mis järgneb alati kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kerkimisele atmosfääris. Aga ahi on juba kütte pandud ja peagi muutub iga nurk lämbeks.

Hävivad meile vajalikud liigid

Inimesele ei ole ohtlik temperatuuri tõus, vaid need muutused, mis hakkavad ökosüsteemides ja geokeemilistes aineringetes soojemas kliimas toimuma. Oleme arenenud ajastul, mil Maa temperatuur on tänapäevasest olnud valdavalt madalamal ja meie toidulaud on kaetud liikidega, kellele selline keskkond samuti sobib.

Olude muutudes on küsitav, kas meie eluks ülivajalikud liigid, näiteks toiduks sobivad taimed ja loomad samuti muutusega kohanevad. Ilmselt kujuneb uus olukord soodsamaks mõnele teisele liigile. Ent kahjuks oleme seisus, kus inimesele toiduks sobivaid liike on väga vähe järele jäämas. Oleme oma igapäevase olmega käivitanud massilise liikide väljasuremise.

Loodus on imepäraselt plastiline ja tema kohanemisvõime on hämmastav. Tal on olnud aega ellujäämist harjutada ligi neli miljardit aastat. Jah, lugesite õigesti. Neli miljardit aastat! Aga esmakordselt on üksainus liik, inimesed, käivitanud nii ulatusliku muutuse aineringetes ja põhjustanud liikide nii massilise väljasuremise. Kas inimene, selle kriisi käivitaja, selle kriisi ise ka üle elab või sureb esimeste seas välja, selles on küsimus.

Meie enda tehnoloogilisest arengust ei piisa, et ees seisvat kollapsit ära hoida. Inimese ainus võimalus on otsida abi keskkonnalt. Andes loodusele võimaluse enda ökosüsteemide taastamiseks, suudab Maa toime tulla nii kliimamuutuste kui ka liikide väljasuremisega. Ja seda selliselt, et inimesele jätkub Maal ka tulevikus ruumi. Kuna taolised protsessid võtavad väga kaua aega, siis peaksid inimesed ise – jah, just, need, kes võiksid tahta ise ellu ja alles jääda – oma eksistentsi säilimisele kaasa aitama.

Euroopa Parlament peab järgmistel aastatel erilist tähelepanu pöörama ökosüsteemide taastamisele. Tuleb luua rahastusvõimalused, et aidata kõigil liikmesriikidel alustada taastamistöödega. Suurt tähelepanu tuleb pöörata ökosüsteemide taastamise teaduslike aluste väljatöötamisele.

Eesti eeskuju

Eesti on unikaalses seisus. Meil on alles ökosüsteeme, mida metsad maha raiunud ja sood kuivendanud Euroopas ei ole enam ammugi. Saaksime oma ilusti säilinud ökosüsteemide najal õpetada ka teisi eurooplasi, kuidas looduslikku tasakaalu taastada ja turgutada. See tähendab Eestile märksa suurema vastutuse võtmist oma allesjäänud loodusmaastike hoidmiseks. Euroopa vajab Eesti elurikkust.

Keskkonnakollapsi tagajärgedega tegelemine on kallis. Igal aastal kasvavad kindlustusettevõtete väljamaksed, mida tehakse loodusõnnetustest ringitud kahjude hüvitamiseks. Samuti suurenevad riikide kulutused metsa- ja maastikupõlengutest, üleujutustest, maalihetest ja orkaanidest põhjustatud purustuste taastamiseks.

Elukõlbmatuks muutunud aladelt liikuma hakanud põgenikud võtavad endaga kaasa teravad sotsiaalsed pinged. Uutes oludes levivad uued ja tundmatud haigused. Kõigi nende hädade põhjus on laastatud ökosüsteem. Kõige odavam viis oleks lasta ökosüsteemil iseeneslikult taastuda. Lastes ökosüsteemidel segamatult toimetada, saaksime mingi aja jooksul nii kasvuhoonegaaside taseme inimese jaoks jälle normaalseks, temperatuuri tõusu ära hoitud, liigid säilitatud, puhta joogiveevaru hoitud, ka mullad jääksid jätkuvalt viljakaks.

lKuid inimesel ei ole võimalik nii kaua oodata. Seetõttu peame inimliigi säilimisele ise kaasa aitama. Euroopa Liidu mõju ja ka vastutus on tunduvalt ulatuslikum tema liikmesriikide piiridest. Olulise majandusjõuna on EL mõjutanud ökosüsteeme üleilmselt. Seetõttu peame inimliigi säilimisele ise kaasa aitama. Euroopa Liidu mõju ja ka vastutus on tunduvalt ulatuslikum tema liikmesriikide piiridest. Olulise majandusjõuna on EL mõjutanud ökosüsteeme üleilmselt. Seetõttu tuleb võtta vastutus ka arenevate riikide ökosüsteemide taastamise eest. See on kahtlusteta odavam, kui tegeleda Euroopasse parvetavate pagulastega meie kodumandril.

Uued raudteed ja vana põlevkivi

Ökosüsteemide taastamisel pole aga mõtet, kui väheseid alles jäänud toimivaid süsteeme teisest otsast hävitatakse. Peame üle vaatama oma suured taristuprojektid ja järgima Euroopa Liidu kokkuleppeid, et uusi raudteekoridore ei rajataks olemasolevatega paralleelselt, vaid rekonstrueeritaks vanu.

Samuti peame kaasajastama energiatootmise viisid. Eestis tähendaks see põlevkivi ahjuajamise lõpetamist. Arvestades kulutusi, mida ühiskond peab tegema ökosüsteemide taastamiseks, on küsitav kogu senine loodusvara röövellikul kasutamisel põhinev majandusmudel. Kas riik on ealeski saanud turbakaevandustest nii palju tulu, kui kuluks soode taastamisele? Kas Läänemere mürgitamine põllumajanduskeemiaga, erinevate tehaste jäätmete ja linnade solgiveega on majanduslikult tasuv?

Tuleviku majandus ei põhine ökosüsteemide hävitamisel, vaid nende taastamisel. Sinimajandusest – looduse taastamisel ja kogukonna heaolust lähtuv majandusmudel – saab uus normaalsus, sest Eesti ja kogu Euroopa väärib eluõigust.

Ökosüsteemide taastamine võtab aega ja on kallis. Sammalhabemel oli õigus, kui ta tavatses öelda, et looduses peab valitsema tasakaal. Loodusliku tasakaalu rikkumata jätmine olnuks meie kõigi jaoks palju odavam, ent nüüd on hilja targutada. Tegutsegem! Väärime elu.

Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehe veebiportaalis

Jaga seda elurikkust ka teistega!