Select Page

Eesti Geograafia Selts esitas 10. jaanuaril 2019 ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse Rail Balticu maakonnaplaneeringute kehtestamise tühistamise asjus. Mitmete erakondade esindajatele meeldib näidata Rail Balticut kui keskkonnahoiule viivat projekti, rõhudes klišeelikule väitele, nagu oleks igasugune raudtee automaatselt loodusele hea. Miks siis võitleb 1955. aastast Eesti keskkonnakaitsele pühendunud organisatsioon Rail Balticu projektiga?

Mitte kõik roheline pole looduslik, nii pole ka kõik raudteega seonduv keskkonnahoidlik. Kuna apellatsioonikaebus on mahukas, siis keskendun siinkohal ühele konkreetsele näitele, mis sunnib sellele projektile vastu seisma ja mille tõttu on EGS juba 2011. aastast saadik pakkunud mõistlikumaid lahendusi raudteele.

Praeguste plaanide kohaselt peab raudtee 2 km pikkusel lõigul ületama Rääma raba, kus turbakihi paksus on kuni 10 m. Rail Balticu Maakonnaplaneeringute keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) aruandes on sellele lõigule pühendatud napid paar lehekülge. Võrreldakse kolme erinevat alternatiivi raba läbimiseks. Esiteks kaevata turvas välja ja täita pinnas mineraalsete ehitusmaterjalidega. Teise võimalusena pakutakse pinnase stabiliseerimist, see tähendab turbapinnasesse stabiliseerivate ainete pumpamist. Kolmanda variandina pakutakse välja silda. Raba kaitse eesmärgina nähakse ette, et ehituse käigus ei tohi kahjustuda ala hüdroloogiline režiim ning turbapind.

Mati Kose:  Minu Rääma raba linnustiku tööde järgi on see väärtuslik soo ja kubiseb kaitavatest linnuliikidest, nende elupaikade säilitamisest ei räägita. Vaikitakse ka maha, et seal on I kat liigi, väljasuremisohus kassikaku elupaik ja toitumispiirkond (liigi sagedasim hukkumise põhjus on elektriliinid, 250 km/h kihutav rong lisab riski veelgi).

Kuna soo on kompleksne süsteem, siis hüdroloogilise režiimi muutmine ühes kohas muudab kogu ala. Seetõttu on leitud, et silla rajamine on kõige vähem raba kahjustav võimalus.

Üllatuslikult nähakse keskkonnamõjude strateegilise hindamise läbi viinud inimeste poolt, et silla rajamisega kaasnevad mõjud on ajutised, kui on täidetud nõue, tsiteerin „raba ei tohi liigselt ehitustööde käigus kahjustada“. Sellisel tasemel keskkonnamõjude strateegilist hindamist suudaks läbi viia ilmselt igaüks ja see on lausend, mida võib kasutada ükskõik millise arenduse puhul. Ehitada võib kui loodust väga katki ei tee, jättes arendaja otsustada, mida tähendab liigne kahjustamine.

KSH aruandes märgitakse, et ala hüdroloogiline režiim peab säiluma, kuid ei täpsustata, milline hüdroloogiine režiim. Kahtlemata on ka pärast ehitustööde lõppu rabas endiselt olemas sademed ja pinna- ning põhjavee liikumine ning ka taimed juhivad pinnasest vett välja. Mitte keegi ei märgi kohustust tagada ehituse eelne hüdroloogiline režiim. Selleks, et saaks tagada arenduse-eelset olukorda, tuleks see kõigepealt välja selgitada. Selleks tuleb koostada ala ökohüdroloogiline mudel, mille koostamiseks tuleb rajada seirevõrgustik ning vähemalt kolme aasta vältel jälgida vee liikumist erinevate meteoroloogiliste tingimuste korral. Kolmeaastane vaatlusperiood on selliste mudelite puhul minimaalne standard, selleks et me saaks rääkida teaduspõhisest käsitlusest. Seda pole vaja mitte ainult soo kaitsmise eesmärgil, aga ka võimaliku taristu rajamise ja hooldamise seisukohast.

Paraku kaasneb ka silla ehitamisega raba pinnase kahjustumine. Kuidagi peavad need postid oma kohale jõudma, see tähendab, et kogu ehitusvööndi ulatuses rikutakse settelasundite kihilisus ja kompaktsus. Segi pööratud settekihte pole võimalik taastada, ning ulatusliku häiringuna mõjutab see ökosüsteemi tervikuna. Ka KSH tegijad ise nimetavad raba kaitsmise võimalusi kesisteks, tsiteerin: „meetmed on keskmise tõhususega“. Mis tähendab muutuseid taimkattes, vee liikumises ning kasvuhoonegaaside bilansis. See tähendab, et Rääma raba pole võimalik säilitada.

Murelikuks teevad aga Rahandusministeeriumi poolt halduskohtule esitatud vastused EGSi kaebusele. Tsiteerin: „Projekteerimisetapis on toodud leevendusmeetmena esile raudteetammi piirkonnas pinnase ja pinnaveerežiimi säilimise tagamine Rääma rabas. See tähendab, et raudteetamm ei tohi saada pinna- ja pinnaseveele tõkestavaks rajatiseks. Mullet läbivate truupidega tuleb tagada pinna-ja pinnaseveetaseme ühtlustamine ja säilimine kummalgi pool raudtee mullet.” Panete tähele, enam ei räägita postidel asuva silla rajamisest vaid raudteetammist ja truupidest. See tähendab, et esialgsest silla rajamise kavast on loobutud ja räägitakse millestki tunduvalt enam loodust lõhkuvast. Raudteetammi rajamiseks pinnase eemaldamine tähendab kogu raba kuivendamist ja turba eemaldamist, mingil muul viisil pole võimalik kuni 10 m tüsedust turbakihti mineraalsete ehitusmaterjalidega asendada. Üllataval kombel pole selline vastuolu KSH ja Rahandusministeeriumi väidete vahel halduskohtu seisukohast oluline ja pakutavaid meetmeid loetakse piisavaks.

Miks siiski ühest rabast siis nii suurt probleemi teha? Me oleme ju soine maa ja juba Tammsaare on kirjeldanud vihast võitlust soodega. Meie teadmised ökosüsteemide ja globaalsete protsesside kohta on aja jooksul oluliselt paranenud. Samal ajal on Maa ja Eesti keskkonnaseisund järsult halvemuse poole pöördunud. Meil on praeguseks alles jäänud vaid 3% looduslikus seisundis olevaid soid. Samas on just meie kliimavööndi märgalad ühed olulisimad kasvuhoonegaaside sidujaid. Ökoloogid on korduvalt näidanud kui möödapääsmatu on kaitsta igat ökosüsteemi, kuna meie elus hoidmiseks pole neid enam piisavalt järele jäänud (https://novaator.err.ee/643182/2-hoiatus-inimkonnale-loodus-kukub-kokku-inimesel-pole-enam-pikka-pidu).

Seetõttu võib näida ju Rail Baltic raudtee rajamine keskkonda hoidev, kuid tegelikult pole seda. Rääma raba on siinkohal ainult üks näide. Samasuguse detailsusega kogu trassi läbi töötades näeme, et keskkonnamõjude hinnangud on esitletud ülimalt primitiivsete ja pinnapealsetena.

Mati Kose: Kurjakuulutav ja lubamatult pinnapealne on raudtee kavandamine ja mõjude hindamine olnud ka Pärnumaa edelaosas, kus ainus ühtegi alternatiivi kunagi esitamata raudtee lõikab otse läbi Eesti ühe suurima metsisemängu, ainuüksi mille kukkede arv on ligi 1% koguasukonnast ning kogu piirkonnas on häviv metsise elupaikade hulk koguni kuni 2% rahvuslikust asurkonnast (ökoloogias peetaske väga olulise mõju künniseks 1% taset).

Selle arenduse juures ollakse kaugel teaduspõhisest lähenemisest. Seetõttu on iga keskkonnast hooliva inimese kohustus seista vastu selliselt loodust ja kogukondi lõhkuvale projektile. Vaevalt, et Rail Balticu rajamise ja töös hoidmisega on võimalik kokku hoida nii palju süsinikuheitmeid, kui neid tekib Rääma raba hävitamisega.

Aga mida siis teha? Rääma rabast 2 km lõuna pool asub Tallinn-Lelle-Pärnu raudtee, millel lõpetati 8.detsembril 2018. aastal rahapuudusel reisirongiliiklus.

Osale Rail Balticu rahvahääletusel 28.1-3.2.2019 ja sellele eelneval debatil siit: https://kodanik.elurikkuseerakond.ee/et/

 

 


 ‘
LIITU MEIEGA

Jaga seda elurikkust ka teistega!