ERE eurovalimiste kandidaat, Eesti Geograafia Seltsi president Mihkel Kangur ütleb, et Eestist peab saama ökosüsteemide taastamise eestvedaja. „Pole mõtet saata arenguabi sõjapealike ja korrumpeerunud riigiametnike toitmiseks. Tõeline arenguabi tähendab elukvaliteedi paranemist kõigile ühiskonnagruppidele. Kui inimestel on oma kodumaal tööd, leiba ja turvaline olla, ei ole tal vaja Euroopasse trügida,“ räägib Kangur.

 

Mihkel, miks Sina, omal alal tunnustatud teadlane, soovid pääseda Euroopa Parlamenti? Mis ajab teadlase poliitikasse?

Mu peres on kaks last ja ma tahan, et neil oleks vähemalt sama hea elu kui meil praegu. Olen sündinud ja üles kasvanud looduse ja teaduse keskel. Uurinud ligi 20 aastat, kuidas taimkate on Eestis ja Euroopas arenenud koos inimühiskonnaga ning millised on nende vastasmõjud. See kogemus ja teadmised on toonud mind poliitikasse, sest prognoosid, mida avaldatakse teaduskirjanduses, on üha murettekitavamad. Olen püüdnud neist teemadest rääkida läbi arvukate esinemiste meedias, koolides, ühingutes, kuid tunnen, et sellest ei piisa.

Asusin sellele teele, sest näen üha tungivamat vajadust muuta inimeste suhet loodusega. Oleme inimkonnana liikumas suunas, kus senised inimese ja looduse vahelised ökoloogilised suhted ei pruugi enam senist heaolu tagada. Me teame kliimamuutustest küllalt palju, kuid vähem on räägitud massilisest liikide väljasuremisest, muldade hävingust ja süvenevast joogivee puudusest. Milliseks muutub maailmakord juhul, kui looduse poolt pakutavad hüved ei suuda enam inimkonda kanda, võime näha praegu Süürias. Me ei saa enam rakendada pehmeid meetmeid, rääkides teadlikkuse tõusust, otsides keskkonnale vähem kahju tekitavaid lahendusi. Me peame leidma lahendused, mis taastavad ökosüsteeme, mille osa me oleme ja meie elus püsimine sõltub justnimelt ökosüsteemide terviklikkusest.

Mõne aasta eest Angela Merkeli kutse peale alanud majandusimmigrantide sissetung Euroopasse ei ole lõppenud. Liiga häid lahendusi hea elu jahtijate eemale peletamiseks ei ole seni keegi suutnud välja pakkuda. Sina oled korduvalt rõhutanud, et just moodsa majandusega saaks pagulaskriisi seljatada. Kuidas?

Pagulased on keskkonnamuutuste tagajärg. Keskkonda peame hakkama kiirkorras parandama. Seejuures tasuks meeles pidada, et kopsupõletikku ei saa ravida ninatilkadega. Senised majandusmudelid põimuvad korruptiivse poliitilise võimuga, mis ongi Maa keskkonnamuutuste põhjustajad. Selle muutmisest peame alustama.

Millest peaks alustama?

Tuleb alustada hävitatud ökosüsteemide taastamisega. Selleks peame EL-is looma vastavad rahastamisvõimalused ja tööga kiiresti pihta hakkama. Terviklikud ökosüsteemid suudavad ise väga hästi keskkonda stabiliseerida. Eestis säilinud ökosüsteemide järgi saavad eurooplased nende taastamist õppida.

Kas ökosüsteemide taastamine peletaks tõepoolest majanduspagulased Euroopast kaugemale?

Ei, ka majandus peab muutma oma tegutsemise aluseid. See ei ole sugugi kerge. Üheks takistuseks on bürokraatiaaparaat, mis ei suuda toime tulla innovatsiooni ja kastist välja mõtlemisega.

Näiteks ootab üks kodumaine ettevõte pikemat aega bürokraatidelt vastust, et hakata Eesti rannikumeres rändkarpe kasvatama. Sellise ettevõtmise tulemuseks oleks puhtam Läänemeri ja majanduslik kasu omanikele kui heaolu kasv kohalikule kogukonnale. See oleks suurepärane näide sinimajandusest, aga karbikasvatus võib jääda bürokraatia tõttu vinduma.

Aga kuidas suurt abiraha ja tasuta elamist noolivad aafriklased, süürlased vms just moodsa majanduse abil Euroopast kaugemal hoida?

Ainus võimalus, kuidas inimesed võiksid oma kodumaal hakkama saada, on taastada nende elukeskkond nii sobivaks ja nii palju kui võimalik.

Väga tihti öeldakse, et võime ju siin keskkonda hoida, aga vaadake, mis nad seal Hiinas või Aafrikas teevad. Paljud inimesed ei adu, et kasutame üleilmseid ressursse. See tähendab, et vaesematesse riikidesse pole me viinud mitte ainult oma töökohad, vaid ka keskkonnareostuse. Meie ökoloogiline jalajälg on üleilmne. Meie iha odavate asjade järele on tekitanud keskkonnakahjud. Seetõttu peame lõpetama sellise keskkonda raiskava majanduse ja asuma taastama ökosüsteeme kõikjal Euroopa mõjupiirkondades. Pole mõtet saata arenguabi sõjapealike ja korrumpeerunud riigiametnike toitmiseks. Tõeline arenguabi tähendab elukvaliteedi tõusu kõigile ühiskonnagruppidele. Kui inimestel on oma kodumaal tööd, leiba ja turvaline olla, ei ole tal vaja Euroopasse trügida.

Sa juhtisid terve kümnendi Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituuti, mistõttu puutusid eriilmelise bürokraatiaga ilmselt sagedamini kokku kui mõnigi meist. Too palun mõni näide eriti ajuvabast bürokraatiast.

Üks lihtne näide. Nimetan seda töölähetuskorralduse indeksiks, mis võrdub lähetuskorralduse väljatrüki pikkusega sentimeetrites. Kui alustasin 2005. aastal direktorina, mahtus nii lähetuse avaldus kui aruanne ühele A5 lehele. Ühele poole kirjutati, kuhu ja milleks minnakse ja teisele poolele kleebiti piletid.

Praegu on asjajamine küll elektroonne, aga ühe lähetuse menetlemisega tegelevate inimeste arv on kasvanud. Kui trükiksime kogu dokumentatsiooni välja, saaksime seda mõõta kilomeetrites.

Tegelikult on see meie oma bürokraatide töö, kes korraldavad asju selliselt, et nende leib iial ei lõpeks. Tihti süüdistatakse eurobürokraatiat Eesti hädades. Ei ole nii. Meie oma ametnikkond keerab Brüsselist tulevale veel mõned keerud peale, lisades juurde karistamise ja hirmutamise õhkkonna. Innovaatilist riiki niiviisi üles ei ehita. Vastupidi, rasvunud riigiaparaat muudab meid kõiki vaesemaks.

Üldistada ei ole ilus, aga milline näeb välja keskmine Eesti bürokraatia ja keskmine Eesti bürokraat?

Keskmise leidmine on keeruline, kuna meil on terve suur hulk ametnikke, kes tegelikult tahavad elu paremaks muuta ja töötavad pühendunult Eesti hüvanguks. Kuid liiga palju on meil neid, kes on suure vaevaga kolm talve ülikoolis käinud, ent riik on andnud neile kõrgkooli diplomi. Sellised puuduliku haridusega, piiratud maailmapildiga ja võimupositsioonil olevad, ma ei karda öelda, rumalad ametnikud rikuvad kogu ametnikkonna maine.

Sul on kindlasti kogemusi ka teiste riikide asjaajamise korraga. Kuidas Eesti bürokraatia ses osas välja paistab?

Eks bürokraatia on levinud kõigis riikides, aga millegipärast ma ei näe teiste kolleegide puhul selliseid nõudeid näiteks lähetuskorraldustele või projektide aruandlusele nagu Eestis. Euroopa Liidust tulev raha on antud meile arengu toetamiseks, mitte bürokraatide võimupositsiooni kindlustamiseks.

Üks põhjus on see, et Eestis sallitakse märksa rohkem poliitilisi ametikohti. See, mida Keskkerakond tegi Tallinnas, korraldas Reformierakond oma valitsemisaastatel riigiametites. Partei annab töökoha, annab võimu ja kontrolli inimeste üle, aga mõistust mitte. Mõtlemisvõimelised inimesed ei saa sellisesse süüdimatusse toiduahela-süsteemi kuuluda.

Millest tuleb mentaliteet, et osa Eesti ametnikke pöörab ka soovitusliku eurodirektiivi nii rajult üle võlli, et tingivast kõneviisist saab pikemata kindel kõneviis?

See on kõige lihtlabasem rumalus. Kuna ustavate parteisõdurite ametikohtadel on mõtlemis- ja analüüsivõime pigem takistuseks, siis suudavad sellised ametnikud mõelda vaid väga lihtsates kategooriates.

Lihtne on asju kontrollida, kui need on täpselt mõõdetavad ja mõõdikud selgelt paika pandud. Kontekst, asjaolud, innovatsioon: kõik need on segavad faktorid, mis nõuavad mõtlemisvõimet.

Mihkel, mis juhtub lähemate aastate jooksul, kui Eesti jätkab põlevkivist elektri tootmist?

Loodus on uskumatult paindlik. Ta on kannatanud välja kõik inimtegevusese tõttu toimunud muutused. Praegu näeme, kuidas atmosfääris suureneb kasvuhoonegaaside kontsentratsioon. Maa ajaloost on teada, et sellele järgneb alati temperatuuri tõus.

Viimase ligi miljoni aasta jooksul on suutnud metsad tasakaalustada atmosfääris kasvuhoonegaase ja seeläbi mõningal määral reguleerida ka temperatuuri. Tuleviku prognoosimine on keerukas, meil pole võtta Maa ajaloost sellist näidet, kus oleks valitsenud selliste kliimatingimuste ja elustiku kombinatsioon.

Siiski, mida Sa prognoosid?

Meie keskkonda kõige enam kujundavad ookeanid on mürgitatud ja plastikut täis, metsade häving jätkub nii Eestis kui kõikjal maailmas. Praeguste ennustuste järgi toimub lähimate aastakümnete jooksul murranguline muutus Maa ökosüsteemides. Seni toimivad suhted murduvad.

Mis siis juhtub?

Keeruline hinnata, milliseks kujunevad uued ökosüsteemid. Ilmselt väga paljude liikide jaoks ei sobi uus olukord eluks. Kuigi inimene on äärmiselt kohanemisvõimeline, ei saa me elada ilma teiste liikideta.

Kas on teatud oht, et inimkond kipub välja surema?

Millised saavad olema meile sobivad söögitaimed, millisteks kujunevad sotsiaalsed suhted ja kas inimkond elab selle kriisi üle, on tõepoolest suur küsimus. Eesti ei ole selles süsteemis eraldiseisev mängija.

See, mis Eestit kõige esimesena ees ootab, on suur pagulaste ränne. Kuna meie laiuskraadil on muutused mõnevõrra aeglasemad ja seetõttu ka raskemini tajutavad, jäävad meie piirkonna alad elukõlbulikuks kauemaks kui lõunapoolsed riigid.

Elektrit vajame kõik ja kogu aeg. Selleta ei ole võimalik elada. Mis võiksid olla kõige mõistlikumad ja keskkonnahoidlikumad võimalused Eesti-sugusel pisiriigil elektrit toota?

Lahendusi on vaja leida, oleme nende otsimist vähemalt 25 aastat edasi lükanud. Rahastasime teadust ja eeskätt energeetikainnovatsiooni nii napilt, et see suri praktiliselt välja. Kindlasti peame oma elektritootmist hajutama, ühe suure jaama omamine on suureks julgeolekuriskiks. Hajutatult saame elektritootmist korraldada kogukondade ja külade tasandil, aga suuremate linnade ja tööstuse jaoks vajame suuremaid elektrijaamu.

Kindlasti peavad arenema salvestustehnoloogiad, et saaksime paremini ära kasutada oma tuule ja päikeseenergiat. Aga sellestki ei pruugi piisata. Me ei tohi karta arutelusid võimaliku tuumajaama rajamise üle. IV põlvkonna tuumajaama tehnoloogia kõlab paljulubavalt. Analüüsimine, poolt ja vastu argumentide kaalumine ei ole veel millegi rajamine.

Samas ei tohi korrata Rail Balticu vigu. Alguses polnud poliitikutel millestki rääkida, kuna midagi polnud ju veel otsustatud ja ühel hetkel oli kõik otsustatud ja polnud enam midagi arutada. Tuumajaama ehitus on kallis. Oleme näinud lähiminevikus, kui rahaahned meie poliitikud on. Seetõttu peab selliste objektide ehitamise ümber toimuv mõttevahetus olema kohe algusest alates ka kodanikele avatud.

Pole saladus, et põlevkivijaamade töös hoidmine ja uute püstitamine on eeskätt Ida-Virumaa venelastele sotsiaalse heaolu ja Eestile kodurahu kindlustamise projekt. Eesti võiks vabalt osta elektrit ka Skandinaaviast, kus seda toodetakse veest, tuulest ja tuumaenergiast. Kuidas teha nii, et kodurahu säiliks, aga meie kõigi kopsud jääksid ka alles?

See on suur müüt, et Ida-Virumaa inimeste jaoks on ainus unistus töötada kaevandustes. Isegi, kui sealse piirkonna omapäraks on laste suurem tõenäosus haigestuda astmasse ja keskmine eluiga on Ida-Virumaal lühem. Juba praegu on seal väga kõrge tööpuudus.

Ida-Virumaa kõrgetasemelisi insenertehnilise mõtlemise traditsioone võiks märksa nutikamalt rakendada. Näiteks toetades taastuvenergiaallikate alast õpet ja innovatsiooni. Eestil pole võimalik Skandinaaviast elektrit osta, kuna suurema osa ajast ei jätku neil seda piisavalt endalegi. Saaksime osta Venemaalt, aga see on poliitiliselt tundlik ja keskkonna mõttes isegi hullem kui Eesti põlevkivitööstus.

Ütlesid Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklis, et Jüri Ratase valitsus ei kavatsegi hakata tegelema selle sajandi kõige suurema kriisiga – kliima- ega ökosüsteemide peatse kollapsiga.

Praegune valitsus on loodud selleks, et püsida võimul, mitte lahendada probleeme. Ainus võimalus, et Ratase valitsus hakkaks tegelema kliima ja ökosüsteemide kollapsiga toimetulemisega, on kuri käsk Brüsselist.

Meie senine keskkonnapoliitika iseloomustab seda väga hästi. Mäletate üht ministeeriumiametniku ütlemas, et ootame ära, millised kilekotid Brüssel ära keelas, siis vaatame edasi, mis saab.

Kui me poleks EL-iga liitunud, siis oleks Eesti loodus juba ammu tükkhaaval maha müüdud. Õnneks on EL-i keskkonnaseadusandlus kõige enam harmoniseeritud ja Eesti on sunnitud teatud nõudeid täitma. Aga sellest on ilmselgelt vähe, süsinikukaubanduslik rohepesu on loonud Eestis illusiooni, et meil on võimalik seniselt jätkata.

Mis on rohepesu?

Rohepesu on poliitikute ja ettevõtjate püüd näidata oma tegevust keskkonnahoidlikuna, kuigi keskkonnasõbralikkusest on asi tegelikult kaugel. Näiteks Jüri Ratase valitsuse koalitsioonileppes räägitakse üldsõnaliselt keskonnahoiust ja selle vajalikusest. Samal ajal kirjeldatakse väga detailselt põlevkivitööstusele tehtavatest soodustustest.

Või teine näide. Rohepesu on biolisandi lisamine autokütusesse, mis pidavat olema igati keskkonnasäästlik liigutus. Samas kaasneb sellega orangutanide tapmine ja vihmametsade hävitamine, sest ruumi on vaja teha õlipalmide istandustele.

Mida peaks nüüd ja kohe tegema, et sajandi kõige suurem kriis ei lajataks meile kõigile varsti vastu pead?

Kui meist igaüks mõtleks oma poeskäigud hoolikamalt läbi ja ostaks toitu täpselt nii palju, kui ära jõuame süüa, siis saaksime palju kurja ära hoida. See ei tähenda veel isegi millestki loobumist, ent raiskamist jääks kõvasti vähemaks. See võiks olla meie kõigi esimene samm.

Samas ei saa maailma päästmise vastutust lükata vaid üksikisiku õlgadele. Ennekõike peavad oma mõtlemist ja suhtumist keskkonda muutma poliitikud. Kui nad ei ole selleks suutelised, siis peaksid nad koha vabastama. Inimkonna tulevikuga ei saa riskida.

Mida saaks Eesti saadikud europarlamendis ära teha, et kõige suurem paha jääks sündimata?

Euroopa Parlament on suur kokkulepete tegemise koht. Kokkulepped sünnivad läbi veenmise ja arutamise. Loomulikult võib sinna minna ka lihtsalt tiksuma ja oma „töövõitudest“ pressiteateid kirjutada, nagu nii mõnigi eurosaadik on seda teinud, aga minu jaoks ei ole see asja mõte.

Peame kaasa rääkima Euroopa kõige teravamate probleemide lahendamisel. See eeldab mitte ainult poliitika tegemist, vaid ka alusteadmisi neis valdkondades. Rahvusvahelise koostöökogemusega ja heade alusteadmistega inimesed on need, kes saavad ja oskavad maailma päästa.

Kirjanik Eno Raua legendaarne naksitrall Sammalhabe tavatses rõhutada, et looduses peab valitsema tasakaal. Mihkel, kuidas Sammalhabemele heameelt teha ja leida looduslik tasakaal?

Vaatamata väga pikkadele teadustraditsioonidele, ei oma inimkond veel lõplikke teadmisi selle kohta, kuidas toimivad keerukad ökoloogilise suhted. Seetõttu on kõige parem lasta ökosüsteemidel rahus toimetada. Elu on suutnud Maal ellu jääda 4,5 miljardi aasta vältel. Selle elukogemuse vastu me ei saa.

Jaga seda elurikkust ka teistega!