Mihkel Kangur ja Anzori Barkalaja: me peame rääkima haridusest

Mihkel Kangur ja Anzori Barkalaja: me peame rääkima haridusest

Artikkel on ilmunud Postimehes 6.12.18

Lõpuks võidab (loe: jääb ellu) ikkagi see piirkond/kultuur, kes suudab leida uusi lahendusi praeguste tehnoloogiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste keerises, kirjutavad Elurikkuse erakonna algatajad Mihkel Kangur ja Anzori Barkalaja.

Postimehe toimetuse teisipäevane juhtkiri osutab meie ühiskonna peamisele aluslõimele – hariduse omandamise sisukusele ja asjakohasusele. Samal päeval ilmus Postimehe veebis ka EV200 liidri Kristina Kallase arvamusartikkel, kus ta määratleb tulevase valitsuse peamise prioriteedina ja seega ka riigikogu valimiste juhtteemana just haridusküsimused. Selles on neil mõlemal tuline õigus – ühtlaselt ja hästi haritud inimesed näiteks naeraksid välja isegi mõtte, et valimiste peateemaks võiks olla «Eesti rahva reeturite» otsimine mõlemalt poolt barrikaade, rääkimata füüsilise ja vaimse vägivalla kasutamise õigusest poliitilises kihutustöös.

Kui minna kraad tõsisemaks, siis toetub väide, et meie tulevikuväljavaated sõltuvad õigeaegsest ja tõhusast haridussüsteemi muutmisest, ränikivina kõvale argumendile. Kui kõik jääb nii, nagu seni, siis joonduvad praegused lasteaias ja algkoolis käivad lapsed koolituse lõppedes Töö(tu)kassa järjekorda. Enamus töökohti, milleks neid ette valmistatakse, on vahepeal lihtsalt AI-põhiste robotsüsteemide poolt asendatud.

Loomulikult on tekkinud terve hulk uusi töökohti. Aga nende täitmiseks tarvilike omadustega praegune, konveieripõhise vabrikumudeli põhine haridussüsteem, ei tegele. Kes ei usu, võib huvi pärast guugeldada märkfraasi «Sir Ken Robinson» ning tutvuda sõnumitega, mida nüüdseks kuulavad ka globaalse maailma vägevad. Kes ei viitsi lugeda, võib vaadata kasvõi asjakohast multikat. Seal on puust ja punaselt ette näidatud.

Muidugi oli, on ja jääb alati mingi hulk ürgandekaid, kes on loomuldasa võimelised lahendama keerukaid kompleksprobleeme, on kriitiliselt mõtlevad ning samal ajal metsikult loovad. Aga nemad jäävad ükskõik millisest süsteemist hoolimata pinnale. Kui see süsteem nad just enesetapule ei vii, nagu me liiga tihti kuulma-lugema peame.

Räägime meist, tavalistest inimestest ning meie tavalistest lastest ja lastelastest, kes moodustavad ühiskonna põhimassi. Sõltumata soost, rahvuslikust enesemääratlusest, usutunnistusest, sünnikohast või kogukondlikust kuuluvusest. Meie sõltume süsteemist. Ja praegune haridussüsteem on oma PISA testide tulemustega samas seisus, nagu Eesti korvpall siis, kui Kalev võitis NL meistrivõistluste finaalis Armee Keskspordiklubi (AKSK). Praeguseks Nõukogude Liitu enam ei eksisteeri ning tookordne tipphetk kõlbab kaardina lauale käimiseks ainult siis, kui peoseltskonnas mõni leedukas liigselt sõna võtab.

Selle pärast me peamegi rääkima haridusest. Ja loomulikult tegutsema ka. Sissejuhatuseks võiks olla eesmärgiks samasuguse kokkuleppe saavutamine erinevate poliitiliste jõudude vahel, nagu suutsid teha meie põhjanaabritest sugulased. Et haridus on oluline ning sellega ei mängita hasartmängurluse ja amatöörluse vaimus. Ja et samasse valda kuulub ka teadus- ja kunstiloomesse ning innovatsiooni investeerimine. Ja et sundvaliku korral on ajudesse investeerimine tähtsam, kui betooni. Lepime kokku, et sellel teemal pole «hea idee, aga vale erakond» tüüpi käitumist. Andekad ja tõhusad ettevõtjad «uue majanduse» sektorist on värskelt oma eeskuju andnud, pannes spetsiaalselt haridussüsteemi arendamiseks loodud fondi märkimisväärse hulga oma töö ja vaevaga teenitud raha. Ja on valmis panustama oma veelgi väärtuslikumat aega.

Kindlasti ei tohi me seejuures kinni jääda «koolivõrgu korrastamise», kui kõigi hädade pealtnäha lihtsa lahenduse lõksu. Koolide arvu vähendamine vastuseks heade õpetajate juurdekasvu ikaldusele on sama tase, nagu jäsemete amputeerimine vereloome vaeguse korral. Meil tuleb ikkagi keskenduda «uue vere» loomele ning seda kõigis haridusastmetes ja -liikides. Põhiküsimuseks on seejuures uue haridusmudeli leidmine. Seejuures võib vaielda, et kas võti on riikliku kontrolli suurendamises või hoopis lastevanemate kogukondade võrgustiku toetamises. Võib olla on toimiv tulemus hoopis nende põhimõtete tasakaalustatud kombinatsioonis. Me ei saa seda teada, kui me ei hakka mõistuspärase tegevusega peale, kuulates neid, kes teavad kuidas õppimine juhtub.

Meil ei ole selleks eriti palju aega. Uue haridusmudeli leidmisega tegelevad palavikuliselt ka need riigid, kellel majanduslikus mõttes on meiega asjad palju paremal järjel. Kuigi nende rahaline võimekus ületab mitmekordselt Eesti riigieelarve võimalusi, võtavad nad siiski arvesse Davose majandusfoorumi ja OECD «teravate pliiatsite» uuringuid ja raporteid. Lõpuks võidab (loe: jääb ellu) ikkagi see piirkond/kultuur, kes suudab leida uusi lahendusi praeguste tehnoloogiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste keerises.

Muuseas, selles suures mängus on meil mõned kaardid juba varrukas. Meil on Johannes Käisi ja Hilda Taba pärand, mida teised mujal maailmas alles vaimustusega avastavad ning mida paljud meie õpetajad ja mitmed õppejõud endas kehastavad. Süsteemist hoolimata. Meil on teadusmahukas majanduses kasvav start-up kogukond, mille toote- ja teenusearendamise toimepõhimõtted ning meetodid langevad suures jaos kokku isiksuse, organisatsiooni ja ühiskonna arenguspiraalide põhimõtetega. Meil on kasvav teadmine, kuidas tõhusalt toimetada võrgustike võrgustikes ning sellega maandada ühiskonna väiksuse probleeme. Meil on piisavalt lapsevanemaid, kes mõistavad, et laste edu sõltub muudest asjaoludest kui need, mis toimisid omal ajal. Me juba teame, et takistavaks asjaoluks on vanamoelise mudeli järgi rahastamine ning laste, õpetajate ja koolide tulemuslikkuse hindamine.

Tegelikult on meil uue haridusmudeli põhimõte ja koostisosad juba olemas. Nad tuleks nüüd mõistuspäraselt kokku panna. Selleks peame me rääkima haridusest. Me peame rääkima oma vaimsest, füüsilisest ja ühiskondlikust tervisest. Ja kui läheb hästi, siis alates tulevast märtsikuust tekkivate võimaluste korral ka tegutsema.