Mati Kose: Rail Balticu trass kulgeb Pärnumaal piki metsise elupaiku

Mati Kose: Rail Balticu trass kulgeb Pärnumaal piki metsise elupaiku

Artikkel on ilmunud 7.12.18 Postimehes

Kavandatav Rail Balticu kiirraudtee on enneolematu ulatuse ja mõjuga taristuobjekt. Raudtee on suuresti planeeritud rohevõrgustiku aladele ning Pärnu ja Rapla maakonna suurtesse loodusmaastikesse, mis on paiguti ühed kõige hõredamalt asustatud piirkonnad kogu Baltimaades. Vaatleme lähemalt, milline ohtlik mõju selle ettevõtmisega kaasneb.

Rail Balticu suurim ebaõnnestumine on trassi kavandamine läbi Vahe-Eesti metsa- ja loodusmaastike vööndi. Püüti vältida olemasolevat raudteed ja inimasustusega alade läbimisega kaasnevaid konflikte ning suunati kiirraudtee nii sügavale loodusmaastikesse kui vähegi võimalik. Mitte küll otse kaitse- ja Natura 2000 aladele, kuid süsteemselt nende servadesse ja pahatihti neid üksteisest eraldades. Seejuures ei tehtud enne vajaliku täpsusega uuringuid nende alade elustiku, sh linnustiku kohta, et raudtee võimalik mõju tundlikele liikidele enne trassikoridoride otsustamist välja selgitada.

Tundlikud liigid ja haavatavad elupaigad

Selle tagajärjel on ohus mitme eriti haruldase liigi, nagu must-toonekure ja väike-konnakotka pesitsus- ja toitumispaigad. Kui palju jääb aga raadatavale metsamaale muid II ja III kaitsekategooria lindude elupaiku, sellest arendajatel ülevaade puudub. Peale raudteele enda on kavas sellest 50 kilomeetri raadiuses avada ligi sada ehitusmaavarade kaevandust, mille alla läheb samuti omajagu kaitsealustele liikidele sobivatest elupaikadest. Seda, et riiklikes registrites olevast andmetest ei piisa ja ilma eelnevate lisauuringuteta loodussäästlikku raudteed ehitada ei saa, näitab Pärnumaa metsiste lugu.

Kuigi Laiksaare laantes on põline tsaariajast pärit metsisemets ja selle tuumiku ümber teisigi elupaiku kaitse alla võetud, on need pigem väikesed ja killustatud vanametsa saared metsise mängupaikades. Samas on viimase aja uuringutulemuste alusel üha selgem, et metsise elupaigad on aasta vältel palju laiemad kui seni kaitstud mängupaigad. Seda eriti seoses emaslindude pesitsus- ja poegade kasvatamise paikadega, mis on sageli kuni kolm kilomeetrit mängupaikadest eemal.

Kuivõrd Rail Balticu trass on sätitud kulgema vanametsaga kaitsealade vahele, on alles tagantjärele selgunud, et see on äärmiselt halb asukoht. Esmalt sai jahmatava tõsiasjana teatavaks, et raudtee peaks läbi sõitma ühest Eesti suurimast, kümne kukega metsisemängupaigast. Tänavuste täpsustavate järeluuringute käigus sai selgeks, et lisaks hävib selles piirkonnas kaks varem teadmata mängupaika ning suur ohustav mõju on veel kahele paigale. Hoolimata sellest, et metsis on äärmiselt tundlik elupaiga muutuste suhtes, ei ole piki metsise elupaiku kulgeva trassikordori plaanist seni loobutud.

Teine suur elupaiku hävitav ettevõtmine on plaan viia kiirraudtee Pärnu lähistel üle kaheksa meetri paksuse turbakihiga Rääma raba. Vaatamata planeeringu kinnitamisele pole teada, kuidas sood ületama hakatakse ja kui kulukaks see läheb. Küll on aga teada, et nii võimalik silla kui ka tammi rajamine läbi turbakihtide rikub sealsete kaitsealuste soolindude elupaigad. Kui võtta arvesse ka võimaliku kuivenduse mõju ning koosmõju müra, valguse, tarade ja elektriliinidega, saab sellest kahtlemata Eesti soode seni tõhusaim linnupüünis ja -peletaja.

Neljakordne takistusriba ja surmav kiirus

Et tõkestada suurimetajate raudteele sattumist, on loodusmaastikus ette nähtud tarastamine. Tavapäraselt selleks kasutatav võrkaed on väga ohtlik metsakanalistele ja teistele madalalt ja hämarikus lendavatele linnuliikidele. Enamik lindude kokkupõrkeid hämarikus ja udus raskesti märgatava traattõkkega lõppeb surmavalt või saatuslike vigastustega, nagu kinnitavad hirvekaitseaedade kogemused Šotimaal jm.

Kui aga linnud lendavad aedadest kõrgemal, siis ootavad neid pea sama ohtliku takistusena raudtee elektriliinide traadid. Seega varitseb metsalinde mõlemal pool raudteed lausa neljakordne takistusriba, mis ohustab eelkõige suure kaitseväärtusega linnurühmi, nagu kanalised, kakulised (jt röövlinnud), kurvitsalised, toonekurelised ja sookured.

Väikelennuki kiirusel läbi metsade ja soode kihutav rong on aga lindudele vähemalt sama ohtlik kui eespool mainitud ohud, sest lindude lennu- ja reageerimiskiirus jääb rongi kiirusele tunduvalt alla. Nii on minu ja kolleegide tehtud radarseire andmetel enam kui 60 miljoni linnu lennukiirus keskmiselt 25–30, harva üle 70 kilomeetri tunnis. Seega on ebatõenäoline, et linnud jõuavad 240-kilomeetrise tunnikiirusega liikuva rongi eest ära lennata.

Plaan rajada Rail Balticu raudtee läbi suurte loodusmaastike südame on enam kui ohtlik meie suure kaitseväärtusega ja niigi inimtegevuse surve all kannatavale linnustikule. Projekti käigus kavandatavad leevendusmeetmed võivad kahjulikku mõju küll mõnevõrra vähendada, kuid ei muuda seda olematuks. Seepärast on ainuõige aeg maha võtta ja loobuda loodust süsteemselt hävitava trassi läbisurumisest.