Mihkel Kangur

Eesti aladel on inimene elanud ligi 11 000 aastat. Meie kultuur on kujunenud koos siinsete metsadega. Kuni tööstusrevolutsioonini oli inimese mõju metsadele pigem elurikkust suurendav. Sellisele vastastikuliselt kasulikule suhtele metsaga on viidanud ka ökosemiootik Kalevi Kull: “Eestimaa on õige rikas oma elustiku poolest, siin on palju looduslikke kooslusi. Ent mitte mulla ja vee ja pinnavormide mitmekesisus, või floora ja fauna liigirikkus ise pole meie kultuuriloos olulised, vaid nimelt see, kuidas oleme elanud ja elame praegu nendega ühes ja koos.” Eesti elanike jaoks on tänapäevalgi mets pigem kultuuriliste hüvede allikas mitte puidu hankimise koht.

Riigimetsa majandamise keskuse juhataja Aigar Kallas ütles 15.03.2018 Terevisioonis, et Eesti rahvas on pidanud tuhandeid aastaid vihast võitlust metsaga. Metsas vaenlase nägemine ja selle vastu vihase võitluse pidamine viitab väärtushinnangute konfliktile. Arusaam 21. sajandil metsast kui vaenlasest, olukorras, kus inimese poolt põhjustatud kliimamuutuste, elurikkuse, mullastiku ja puhta vee häving on meie heaolu ja turvalisust ähvardamas tõsisemalt kui iial varem, on enam kui kummaline. See on arusaam ajastust, kus inimesi võidi kasutada orjana või arvati, et naistel pole õigust hääletada.

Riigimetsa majandamise keskus haldab poolt Eestimaa metsadest. Selle asutuse juhi arusaamad kujundavad metsades toimuvat palju laiemalt kui vaid riigi metsas. Võiks eeldada, et nii olulise vara haldamine toimub viisil, mis võtab arvesse peale majanduslike aspektide ka kultuurilisi ja ökoloogilisi. Tõesti, meil on võrreldes möödunud sajandi algusega metsa rohkem, kuid miks me peame võrdlema just Eesti metsade ajaloo kõige õnnetuma perioodiga.

Saja aasta tagune periood võrdluseks ei sobi, kuna keskkond meie ümber on muutunud, meid on Maal neli korda rohkem, me oleme käivitanud kliimamuutused ja liikide massilise väljasuremise. Me ei saa jätkata looduse ekspluateerimist viisil, mis oli sada aastat tagasi meie teadmatuse tõttu võimalik.

Tänapäeval oleme oma tegude tagajärgedest teadlikumad ja seetõttu peame oma käitumist muutma. Me teame, kui oluline roll on metsal süsiniku sidujana, ja me teame, et vana mets seob rohkem süsinikku kui noor mets. Kliima ja liikide mitmekesisuse hoidmiseks ei saa me lageraietega selliselt jätkata. Metsa on võimalik majandada viisil, mis ei lõhu sealset ökosüsteemi ära. Meil on võimalik vastavalt metsatüübile ja looduslikele oludele valida sobiv raietüüp, mis hoiaks elurikkust metsas.

Praegune vaade metsadele on vaade harvesteri kabiinist. Sellesse vaatesse ei mahu kaitsealused liigid, isegi kui nad on nii suured nagu jugapuud, nagu juhtus paar aastat tagasi Saaremaal. Harvesteri vaatesse ei mahu ka teadmine, et me ise oleme metsa osa, kuna inimestena sõltub meie heaolu ja elus püsimine metsa ökosüsteemi tervisest. Pidades sõda metsa vastu, peab RMK sõda Eesti inimeste vastu.

Seetõttu on arusaamatu, kuidas selliste väljaütlemistega riigi vara haldav tippjuht endiselt ametis on. Ilmselt on ülekohtune süüdistada Eesti metsades toimuvas üht käsutäitjat, kes asendataks, kui ta ei täida talle pandud ülesannet. Minister on see, kes esindab rahvast, kelle metsa RMK haldab. Minister annab RMK juhile ülesande, nagu ettevõtte omanik direktorile. Koguda veel rohkem dividende, pigistada veel rohkem raha metsast välja, mis sest, et see läheb vastuollu rahvusvaheliste lepingute ja arusaamadega sellest kuidas ökosüsteemide ja sotsiaalsete süsteemide suhe tänapäeval toimuma peaks. Üldiselt on laialdaselt arusaadav, et oma majandustegevuses sõltume mujal toimuvast, aga mõistetamatu on, et meie elu ja heaolu sõltub globaalsetest keskkonnatrendidest ja me ei saa tegutseda vastupidiselt ülejäänud maailmale. Isegi kui see meile lühikeses perspektiivis tundub majanduslikult mõistlik.

Me oleme metsa osa, inimestena ja oma kultuuriga. Siis on mõistetamatu see poliitika, mis lubab sõda metsa vastu. Poliitikutel, kelle teadmisel ja otsesel juhtimisel toimub sõda metsa vastu, pole õigus kaasa rääkida meie rahvuse ja kultuuri küsimustes. Need pisarad, mida valatakse iibe tõstmise vajadusest ning kultuuri ja keele hoidmisest rääkides, on võltsid. Kui oleks võimalik, tehtaks rahaks ka laulupidu, nii nagu müüakse peldikupaberiks meie esivanemate ristipuud. Estonia teatri hoone müügist saadavad kupüürid põhjustaks sama palju lõhnahäiringuid kui raiutud hiiepuude eest saadav raha.

Lõpetame selle hulluse ja peatame sõja metsa vastu! Meil on võimalik majandada metsi nii, et sellest jätkuks küllust nii kohalikule kogukonnale kui ka kogu Eestile. Selleks ei pea metsi lagedaks raiuma ja meid elus hoidvaid ökosüsteeme hävitama. Meie ülikoolides on targad inimesed, kes on võimelised välja mõtlema tehnoloogiaid, mille abil puidust luua palju suuremat väärtust, kui seni on osatud. Anname metsale võimaluse hoida meid elus.

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!