Ahto Kaasik

Elurikkuse Erakond väljendab muret seoses kavatsusega piirata menetluses oleva Muinsuskaitseseadusega vaba juurdepääsu maastikul asuvatele kultuurimälestistele ning määratleda looduslikud pühapaigad viisil, mis võib kaasa tuua nende senisest veelgi suurema rüüstamise.

20.02.2019 tuleb Riigikogus kolmandale lugemisele Muinsuskaitseseaduse eelnõu, milles on kavas piirata kultuurimälestistele ja sh looduslikele pühapaikadele vaba juurdepääsu ja tagada see üksnes seal, kus on olemas väljakujunenud rajad ja teed. Elurikkuse erakond on seisukohal, et eelnõu ei arvesta välja kujunenud olukorraga ning  on vastuolus ka seaduse eesmärgiga. Nõukogude ajal ja samuti viimastel aastakümnetel on intensiivpõllumajanduse tõttu paljud ajaloolised teed ja rajad maal hävitatud. Valdava enamiku maastikul asuvate mälestiste juurde pääseb üksnes läbi metsa või üle põllu- ja karjamaa. Eelnõu kohaselt kaoks avalikkusel õigus neid külastada. Seadusemuudatus puudutaks kõikide mälestiste seas eriti valusasti just looduslikke pühapaiku. Hiite ja teiste põliste looduslike pühapaikadega seotud vaimne pärand on elavas kasutuses ja selle jätkumiseks peab olema inimestel võimalus pühapaiku vabalt külastada. Pühapaikade juurdepääsuvõimaluste vähendamine on otseses vastuolus ka Muinsuskaitseseaduse eelnõu ühe eesmärgiga, milleks on vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamine.

Elurikkuse Erakond on seisukohal, et Muinsuskaitseseadus peaks tagama looduslikele pühapaikadele vaba juurdepääsu ööpäevaringselt. Erandiks on vaid õued, kuhu pääseb omaniku või valdaja lubatud ajal ja korras.

Looduslike pühapaikade eripära, haruldust ja ohustatust ei arvesta ka eelnõu teised sätted. Eelnõusse on lisatud loodusliku pühapaiga mälestise liik, kuid selle definitsioon ja regulatsioon on ebamäärane ning võib tuua kaasa pühapaikade senisest veelgi ulatuslikuma rüüstamise.  Pühapaiku defineeritakse kui ulatusliku inimmõjuta asju ja alasid, kuid ei eelnõus ega selle seletuskirjas ei ole lahti kirjutatud, kuidas inimmõju ulatust määratleda. Definitsioonist puudub ka selge viide sellele, et pühapaikades kaitstakse looduskeskkonda.

Seadusest ei selgu üheselt, milliseid looduslikke pühapaiku ja milliseid nende väärtusi hakatakse kaitsma. Eelnõu koostajad ei ole võtnud arvesse pühapaikade eripära ning seda, et nende kaitsmisel tuleb seada pühapaikade majandamisele ulatuslikke piiranguid. Eesti kiitis 2008. a heaks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) resolutsiooni ja juhendi pühapaikade kaitse kohta. Kooskõlas eesti vaimse pärandiga on looduslikud pühapaigad seal määratletud üheselt ajaloolisteks looduskaitsealadeks, kus on välistatud igasugune majandustegevus jm keskkonna kahjustamine ning ette nähakse rüüstatud pühapaikade taastamine. Sarnaselt looduskaitseseaduse alusel kaitstavate objektidega peaks ka looduslike pühapaikade puhul olema loodud selge õiguslik mehhanism, mis võimaldab maaomanikel neid riigile müüa. Samuti tuleks seaduseelnõusse tagasi panna hetkel kehtiv säte, mille  kohaselt on riigil mälestistega kinnistute ostueesõigus ning lisada tuleks säte, et riik ei müü pühapaiku eraomandisse.

Elurikkuse Erakond on seisukohal, et Muinsuskaitseseaduse eelnõu praegusel kujul ei taga looduslike pühapaikade säilimist, vaid hoopis kahjustab meie pärandit. Eesti vajab kultuuripoliitikat, mis on kooskõlas eesti kultuuriga ning tajub loodust kultuuri osana. Looduslikud pühapaigad kui meie ajaloolised rahvaomased looduskaitsealad on olulised maastikulise mitmekesisuse, elurikkuse ja vaimse pärandi hoiualad ning see peaks selgesti kajastuma ka Muinsuskaitseseaduses.

Pühapaigad jõuavad seadusesse ehk vihma käest räästa alla

Tänavu möödub viisteist aastat sellest, kui riiklikul tasandil hakati kõnelema vajadusest looduslikud pühapaigad taas seadustada.  Hetkel on Riigikogus menetlemisel uus muinsuskaitseseadus, mis ähvardab lükata pühapaigad vihma käest räästa alla ning piirab oluliselt inimeste vaba juurdepääsu pühapaikadele.

Hiiepuud- ja allikad kadusid Eesti õigusruumist koos nõukogude okupatsiooniga 1940. aastal ja nii on see jäänud tänini. 27 aastat peale taasiseseisvumist tuleb tõdeda, et vähemalt muinsuskaitses ja pühapaikade osas kehtib nõukogude kord edasi. Hetkel ei ole Eestis kaitse all ühtegi looduslikku pühapaika. Ligikaudu 600 loodusliku pühapaiga maa-alal leidub aga arheoloogia- ja või loodusmälestisi, mille kaitsmine tähendab sageli pühapaikade kahjustamist – puude raiumist, maa harimist, loomade karjatamist jm

2004 a.  alguses Siseministeeriumis toimunud asutustevahelisel nõupidamisel tõdeti, et pühapaigad vajavad nii riiklikku programmi kui ka õigusregulatsiooni. 2008. a kehtima hakanud pühapaikade arengukava 2. meede nägi ette pühapaikadega seotud seadusemuudatuste või eraldi pühapaikade seaduse vastuvõtmist. Samal aastal esitas Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus Muinsuskaitseametile ettepanekud loodusliku pühapaiga mälestise loomiseks. Järgnevatel aastatel tegid riigivõimule sarnaseid ettepanekuid ka Maavalla koda ja Hiite Maja sihtasutus. Hiite Maja tellimusel valmis Keskkonnaõiguse Keskuses ka mahukas pühapaikade õigusanalüüs.  

Nüüd siis on loodusliku pühapaiga mälestise liik Muinsuskaitseseaduse eelnõus tagasi ja see läheb 20.02. Riigikogus kolmandale lugemisele. Tuleb tunnustada, et hiied jt looduslikud pühapaigad on peale 79 aastast vaheaega taas Eesti seadustikku tagasi jõudmas. Rõõmu teeb seegi, et seaduse üheks eesmärgiks on vaimse pärandi kaitse ja selle elujõu tagamine. Rahul ei saa aga olla eelnõus esitatud pühapaikade määratluse ja täpsema regulatsiooniga. Sellisel kujul eelnõu kehtestamisel jätkub tõenäoliselt pühapaikade rüüstamine vanaviisi või isegi hoogustub ning pühapaikadega seotud vaimse pärandi avaldumisvõimalused muutuvad senisest veelgi halvemaks. Seaduseelnõu:

https://www.riigikogu.ee/download/3fba4770-9822-4d1e-b1c7-f1727296be75

Eelnõu  § 11 määratleb pühapaigad järgnevalt: „Ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad.“

Mida siis eelnõu sõnastusele ette heita?

  1. „olulise inimmõjuta“. Eelnõu ja selle seletuskiri ei täpsusta, mis on oluline inimmõju või selle puudumine.  Kuna olulise inimmõju puudumine on siin pühapaiga määratlemisel esmaseks tingimuseks, muudab selle mõiste ebamäärasus uduseks ka pühapaikade kaitse alla võtmise kriteeriumid. Sõnastuse ebamäärasuse tõttu ei ole seaduse ühene mõistmine ega täitmine võimalik. Arusaamatu on seegi, kas mõeldud on minevikus avaldunud või praegu avalduvat inimmõju, kas mõeldud on pinnavormile, taimestikule, loomastikule, veerežiimile, või millelegi muule avalduvat inimmõju? Kes ja mille alusel seda mõju mõõdab ja hindab? Sõnastusest jääb mulje, et looduslik pühapaik on ja selle mälestiseks tunnistamise eelduseks on olulise inimmõju puudumine. Paraku on aegade jooksul rüüstamise tõttu kannatanud pea kõik meie pühapaigad ning enamik neist on ka praegu rüüstatud.

Rüüstatud olek pole iseenesest takistuseks pühapaiga kaitsmisele. Eesti on kiitnud heaks IUCNi looduslike pühapaikade haldamise juhendi, mille suunis 5.8 ütleb: Võtta kasutusele abinõud looduslike pühapaikade tahtmatu või tahtliku rüvetamise vastu ning vajaduse korral toetada kahjustatud paikade ja nende pühaduse taastamist. Niisiis on Eesti lubanud, et asub rüüstatud pühapaiku taastama.

  1. „olulise inimmõjuta asjad ja maa-alad“. Eelnõu määratlusest ei selgu üheselt, mis need looduslikud pühapaigad ainelises mõttes on, mis on nende peamiseks tunnuseks ja kaitstavaks väärtuseks. Arvestades seda, et kogu ülejäänud seadus on suunatud mitteloodusliku ja inimtekkelise pärandi ehk artefaktide kaitsele, ei ole piisav, et pühapaik on määratletud vaid kui olulise inimmõjuta asi või maa-ala. Seadusest peaks üheselt selguma, et looduslik pühapaik on looduslik asi või maa-ala, kus kaitstakse tervikut: maastikku, seal asuva ökosüsteemi looduslikku arengut ja selle paigaga seotud vaimse pärandi järgimist
  2. „rahvapärimuskultuur“ – Eelnõu sõnastuses kriibib silma ja südant kolesõna: rahvapärimuskultuur. Mida see tähendab, ei selgu eelnõust, selle seletuskirjast ega Eesti keele seletavast sõnaraamatust. Eesti keeles on olemas mõisted rahvakultuur, rahvapärimus ja pärimuskultuur ja igaüks neist seostub ka looduslike pühapaikadega. Arusaamatu rahvapärimuskultuur hägustab aga eelnõu niigi segast pühapaiga määratlust veelgi.
  3. ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud“. Selles pühapaikadega seotud vaimse pärandi ilmingute loetelus on märgatav senine arheoloogiakeskne lähenemine, mis pole meie pärandiga päriselt kooskõlas. Looduslike pühapaikadega seotud pärimuslike tegevuste seas pole ohverdamine kaugeltki mitte esmane tegevus. Peamised on pühaks pidamine ja palvetamine ning järgnevad andide toomine, ravimine, pühade pidamine jt kombetalitused. 1925. a vastu võetud muinasvarade seaduses loeti looduslikud pühapaigad erinevalt ülejäänud mälestistest loodusmuinasvaradeks.  1979. a vastu võetud ENSV muinsuskaitseseadus käsitles ka mälestiste loodusliku keskkonna kaitset. Praegu kehtivas muinsuskaitseseaduses on looduse kaitsmine eesmärgiks vaid kuuel muinsuskaitsealal, millest vaid üks asub väljaspool linnu. Praegu menetluses olevas seaduseelnõus on lisandunud muinsuskaitsealadele veealuse mälestise ümbrus ning looduslik pühapaik.

 

Eesti muinsuskaitse on keskendunud aasta-aastalt üha enam inimkätega loodule. Inimese loodud artefaktide kaitsmisel on aga peamiseks vaenlaseks loodusjõud, ilmastik, loomastik ja taimestik. Lühidalt kõik see, mis on omane looduslikule pühapaigale. Küllap seepärast tundub muinsuskaitsele ka ilus ja kultuurne, kui hiites metsa raiutakse, põldu haritakse või loomi karjatatakse. On küllalt näiteid, kus nõukogude ajal hoolega alal hoitud hiiepuud on lubatud uuel Eesti ajal maha raiuda. Loodusest ja esivanemate pärandist võõrandumine on märgatav ka kultuurimälestiste registris. Muinsuskaitseamet on nimetanud järjekindlalt ohvrikohtadeks ümber mälestisi, mis on võetud varem kaitse alla kui hiiemetsad, -allikad ja -puud. Ameti tegevuse tõttu on taandumas Eestile omane loodus- ja nimemaastik.

Ühelt poolt on ajalooline viga, et looduslikke pühapaiku on hakatud käsitlema eeskätt ohvrikohtadena ja hiljem arheoloogiamälestistena. Artefaktide kaitsele keskenduval ametil pole looduslike pühapaikade jaoks ei pädevust ega head tahet. Teisalt on viga aga valitsevas kultuuripoliitikas, mis on võõrandunud Eesti põlisrahva kultuurist. Eesti põlisrahva jaoks on loodus osa kultuurist ja vastupidi. Võimude jaoks kipub aga loodus ja kultuur olema kaks täiesti erinevat asja ning looduses nähakse peamiselt majanduskasvu edendavat ressurssi.

Juurdepääs

Eelnõus (§ 41) on kavas piirata vaba juurdepääsu pühapaikadele. Seni kehtivas seaduses on tagatud vaba juurdepääs kaitstavale mälestisele igal juhul päikese tõusust päikese loojakuni. Erandiks on vaid ehitis või selle õue, kuhu pääseb omaniku või valdaja lubatud ajal ja korras. Eelnõu kohaselt vähendatakse juurdepääsuvõimalusi  ja see on tagatud vaid väljakujunenud radadel ja teedel. Valdava enamiku maastikul asuvate mälestiste juurde ei vii praegu teid ega radasid ja sinna pääseb läbi metsa või üle põllu- ja karjamaa. Taaskord on jäetud arvestamata, et looduslike pühapaikadega seotud vaimne pärand on elavas kasutuses ja selle jätkumiseks peab olema inimestel võimalus pühapaiku vabalt külastada. Arvestamata on jäetud seegi, et nõukogude ajal ja samuti viimastel aastakümnetel on intensiivpõllumajanduse tõttu hävitatud enamik ajaloolisi teid ja radasid. Niisiis on eelnõuga kavas põlistada Eesti pärandmaastikele ja vaimsele pärandile tehtud kahju.

Ostueesõigus

Enne sõda kehtinud muinasvarade seaduses oli ja praegu kehtivas muinsuskaitseseaduses (§ 27) on riigil mälestisega kinnistu ostueesõigus. Kuigi minu teada ei ole riik seni sellist õigust pühapaikade hüvanguks kasutanud on siiski kahetsusväärne, et uue seaduse eelnõus on see võimalus sootuks kaotatud. Erinevalt maastikul asuvaist arheoloogiamälestistest kaitstakse pühapaikades eelkõige maa peal asuvat elustikku. Sellega kaasnevad kitsendused seavad pühapaiga majanduslikule kasutamisele olulised piirangud, mistõttu oleks mõistlik luua eeldused pühapaikade riigi omandisse tulekuks. Ametnikud on ikka ja jälle väitnud, et pühapaiku ei saa paremini kaitsta, kuna eraomanikele ei saa seada kitsendusi. Paraku Eesti riik hoopis müüb ise pühapaikadega kinnistuid eraomandisse. Ilmekaim näide on kahtlemata Rebala muinsuskaitsealal asuva Maardu hiiemetsa müümine 2010. a metsafirmale OÜ Eremka. Järgnevalt vähendas Muinsuskaitseamet arheoloogiamälestisena kaitstava hiie piire nii et metsafirmale müüdud maa jäi sellest välja ning seal lubati teha lageraiet. Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühmas kõneldi küll korduvalt vajadusest tehtud viga parandada ja hiis riigile tagasi osta, kuid tegemata on see siiani.

Looduslikud pühapaigad on põlised looduskaitsealad ja -objektid. Eesti riik on seda ka ise tunnistanud, kui kiitis 2008. a heaks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu resolutsiooni ja juhendi pühapaikade kaitse kohta.  Praegune seaduseelnõu seda aga ei arvesta. Asjast saab õieti aru Riigikogu keskkonnakomisjon, kes tegi ettepaneku sätestada eelnõus maaomanikele, kelle kinnistul asuvad muinsuskaitsealused looduslikud pühapaigad, piirangute kehtestamise kompenseerimise ja piirangutega maa riigile müümise võimalus (sarnaselt looduskaitseseadusele). Paraku kultuurikomisjon seda ettepanekut ei toetanud. Ju siis kavatsetakse jätkata pühapaikade rüüstamisega vanaviisi.

Kaitsevöönd

Kuni 31.05.2011 kehtis muinsuskaitseseaduses säte, mis kohustas kooskõlastama mälestise 50 m laiuses kaitsevööndis tehtavad metsatööd:  § 25 (2) Muinsuskaitseameti loata on kinnismälestise kaitsevööndis keelatud. Kultuuriministeerium, mida toona juhtisid reformierakondlased Laine Jänes ja Rein Lang otsustas selle sätte seadusest vaikselt kõrvaldada. Kuna suur osa arheoloogiamälestistest ja sh pühapaikadest olid arvel punktina, andis see võimaluse nende alal vabalt metsa majandada ja tulu teenida.

Praeguses eelnõus kavatsetakse seada mälestiste kaitsevööndis kohustus teavitada ametit metsatööde kavatsusest, kuid ühtsest kaitsevööndist loobutakse.

Kas praegust eelnõud saab pühapaikade osas veel päästa? Kindlasti saab, kui valitsev koalitsioon seda soovib. Looduslike pühapaikade määratluses tuleb selgelt esile tuua, et seal kaitstakse elustiku vaba arengut ja luuakse tingimused pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi avaldumiseks. Kõigi pühapaikadeni peab olema tagatud vaba juurdepääs, va õuealal. Riik peaks lõpetama pühapaikade maaga äritsemise, riigil peaks olema kohustus kasutada pühapaikade ostu-eesõigust ning maaomanikel peaks olema õigus müüa oma pühapaikade maa riigile sarnaselt looduskaitsealuste maadega.

Kas ma usun, et võimud selle eelnõu korda teevad? Kas teie usute?

LISAD:

Meenutuseks väike ülevaade sellest, kuidas viimase 15 aasta jooksul on püütud pühapaiku seadustada

Mõne rahaka ettevõtte erahuvisid edendav seaduseelnõu on võetud Riigikogus vastu vaid mõne kuu jooksul. Looduslikke pühapaiku ei ole aga vaatamata ulatuslikule avalikule huvile ja riiklikele plaanidele õnnestunud 15 aasta jooksul seadustada. Vastav asjaajamine on läinud üle kivide ja kändude. Muinsuskaitseamet keeldus Tartu Ülikooli ettepanekuid menetlemast, kuni toonane ameti peadirektor Kalev Uustalu tunnistas 2010. a, et valitsev koalitsioon ei luba pühapaiku kunagi seadustada. Võimul olid toona Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. Möödus veel viis aastat ja 2015. a alguses tutvustas Kultuuriministeerium muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõud, kus oli ka loodusliku pühapaiga mälestise liik. Valitsuses oli tol ajal Reformierakond ja IRL. Eelnõu jäi aga seisma ja 2018. a alguses tutvustas Kultuuriministeerium uut muinsuskaitseseaduse eelnõud, kust looduslikud pühapaigad olid taas kadunud. Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie põhjendas seda looduslike pühapaikade eksperdikomisjonile sellega, et Muinsuskaitseamet ja Kultuuriministeerium ei saa aru, mis need looduslikud pühapaigad on ning nende kaitse peaks jätkuma senisel viisil arheoloogiamälestistena.  20.03.2018 arutasid kodanikuliikumise Eesti Metsa Abiks ettepanekul eestkostjad ja ametnikud Kultuuriministeeriumis pühapaikade olukorda ja ka õiguskorraldust. Kultuuriminister Indrek Saar andis koosoleku lõpul alluvatele käsu pühapaigad seaduseelnõusse tagasi panna. Toonase kohtumise ülevaatega saab tutvuda siin:

https://www.facebook.com/ahto.kaasik/posts/2347499825267530

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f9ad59dd-ef98-4b2b-b22b-ba8cf4c87154/Muinsuskaitseseadus

 

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!