ERE europarlamendi valimiste kandidaat, väikeettevõtja Lauri Tõnspoeg ütleb Eesti ülepaisutatud bürokraatiast rääkides, et alati on lihtsam midagi ära keelata, kui lubada. „Reegleid on juba nii palju, et iga ametnik saab neid tõlgendada nii, nagu heaks arvab ja alati leidub veel kolm või neli kihti mingeid muid paragrahve, mille taha pugeda.“


ERE osales riigikogu valimistel ja sai uustulnuka kohta hea tulemuse. Ammugi “turul” olnud Vabaerakonnast saite näiteks rohkem hääli, kuigi vabakad kulutasid ära ligi pool miljonit eurot, samal ajal polnud ERE-l kümnendikkugi sellest summast. Kuidas teil õnnestus napi raha ja väheste inimestega saada parem tulemus kui parlamendierakonnal?

Reklaami oskab igaüks osta, kui raha on. Kui raha ei ole, siis tuleb kasutada kahe kõrva vahele jäävat hallollust.

Lauri, Sa said hiljutistel riigikogu valimistel rohkem hääli kui mõni endine või praegune erakonna esimees. Kuidas Su isiklik kampaania välja nägi?

Ega ma isiklikku kampaaniat väga jõudnudki teha. Enamus auru läks uue erakonna loomisele. Sellele, kuidas teha nii, et ERE ei muutuks tavapäraseks parteiks, mis täitub nende inimestega, kes on ainult saama peal väljas.

Meil on punt inimesi, kes tahavad Eestit paremaks muuta, eesmärgid on paigas ja nende täitumine on olulisem, kui võim või soe töökoht kusagil ametis. Mõni võib öelda, et oleme idealistid, aga mina ise olen ikka piisavalt kahe jalaga maa peal ja pigem pragmaatik. Samas jõudsin millalgi arusaamisele, et praeguse poliitsüsteemiga edasi minna ei saa, sest see on kahjuks kaunis väikeste summade eest müüdav ja mõjutatav. Midagi peab muutma ja muutuma, et meie kõigi väike Eesti jääks alles.

ERE kandidaadid kohtuvad väga aktiivselt silmast-silma inimestega, sõidavad üle Eesti ringi ja Artur Talviku eestvedamisel teevad ka EREvisiooni. Mis asi on EREvisioon?

Video tegemine on tänapäeval lihtne ja erinevad sotsiaalmeedia kanalid annavad võimaluse oma sõna levitada, kuigi ka neid piiratakse juba päris usinalt. Video räägib rohkem kui tuhat sõna, mida keegi ei jaksagi tänapäeval enam lugeda. Sestap on see üks viis, kuidas päriselt olulistest asjadest natuke rääkida, nii et see inimesteni jõuaks.

Miks olete EREvisioonis just selliseid teemasid kajastanud nagu seni on eetrisse läinud: Autorollo, Rail Baltic, bürokraatia oma kõige halvemas tähenduses, Eesti metsade üliaktiivne raiumine, Aseris tegutsev Vene ususekt, mis ostab Eesti põhjarannikul süsteemselt kokku maid ja kortereid?

Peavoolumeedia elab kas riigi või reklaamiandjate raha peal. Nad on sellest sõltuvad ja seetõttu dikteerib raha seda, millest nad räägivad või millest mitte. Pikajaline Reformierakonna võimulolek on ka paljude ajakirjanike ajud ära pesnud, kes usuvad tõsimeeli, et vaid reformarid oskavad majandust ja riiki juhtida, kuigi võin loetleda pika nimekirja asjadest, kus nad on just vastupidist tõestanud. Rahapesu, II pensionisammas, Autorollo, masujärgsed koondamised, mis viisid 100 000 inimest võõrale maale tööle.

Ometi on enamikul ajakirjanikest arusaam, et majanduskasv ja maksupoliitika on kõige olulisemad asjad maailmas. Riigikogu valimiste ajal vaieldi igas debatis, kas mingi maks on x protsenti kõrgem või väiksem. See on vaid tähelepanu hajutamine ja päris probleemidest kõrvale vaatamine.

Päriselu pärisprobleeme üritamegi EREvisioonis näidata. Eesti on kolmandal kohal ülereguleerituse edetabelis EL-is, meie bürokraatia on maailma üks kurjemaid ja sellega peab võitlema, sest see on Eesti edasise arengu suureks piduriks, olgu see majanduslik või sotsiaalne.

Tulumaksu võib ju tõsta või langetada 1%, aga iga eesti kodanik maksab 1000 eurot omast taskust Rail Baltica ehitamiseks täiesti uuele trassile, lõhkudes keskkonda ja inimeste kodud. Tulevikus võetakse iga inimese käest veel 100 eurot aastas selle ülalpidamiseks. Kas me tõesti tahame seda nii väga ja oleme valmis selle eest raha välja käima, kuigi tegemist on eelmise sajandi tehnoloogiaga? Või panustaks selle raha haridusse ja teadusesse, kust see kuhjaga tagasi tuleb? Need on päris küsimused, mida peavoolumeedias ei küsita. Rail Baltica ühendus Euroopaga on võimalik ehitada olemasolevale trassile seda rekonstrueerides.

Kuidas sünnivad Sinu EREvisiooni etteasted?

Kaamera läheb käima ja kukun jutustama. Ega seal midagi keerulist ole. Eeltööd tuleb siiski teha.

Sa oled väikeettevõtja, teed väga loomingulist tööd: ehitad autosid ringi, originaalsemaks ja omapärasemaks, samuti teed muid kunstilisi metallitöid. Ütle, kuidas on Sind Eestis kohati vägagi vohama löönud bürokraatia pigistanud või takistanud? Too mõni särtsakas näide.

Autode tuunimine on surnud, EL-i direktiivid on selle tegevuse ära keelanud. Selle taga on autotootjate lobi, aga ka väga paljude ametnike ja poliitikute rumalus. Autode ümberehitamisel peavad reeglid olema ja keegi peab selle töö kvaliteeti kontrollima, aga kui ARK-is öeldakse mulle 1974. aasta auto kohta, et selle rool ei ole originaal ja nii ei tohi olla, siis ma saan päris kurjaks.  Tollal ei olnud veel turvapatju roolide sees. Seega pole mitte mingit vahet, milline see rool on, eeldusel, et ta ära ei lagune. Sellised asjad võtavad tööisu ära, tekib lootusetuse ja käega löömise tunne. Minu puhul lõppes see sellega, et otsustasin asuda võitlusesse ametnike omavoli vastu.

Miks?

Autode tuunimine on noortele meestele väga tähtis kool. Kusagilt saad juba enne juhiluba mõne vana Sierra või seesuguse auto. Putitad masina käima, paned edevamad rattad alla, mõne spoileri külge, värvid ära jne. Sealt tekivad mehed, kes lähevad õppima insenerideks, mehaanikuteks, programmeerijateks jne. Neid on Eestis ju väga vaja. Neil poistel on käed küljes, pea lõikab ja tööriistad püsivad peos. Selline peab ka tulevikus eesti mees olema.

Millest tuleb mentaliteet, et osa Eesti ametnikke pöörab ka soovitusliku eurodirektiivi nii üle võlli, et tingivast kõneviisist saab automaatselt kindel kõneviis?

Üks on mingi võimu demonstratsioon, aga teine on vastutusest kõrvale hiilimine. Alati on lihtsam midagi ära keelata, kui lubada. Keelame tuunimise ära, siis ei pea mõtlema reeglitele ja järelkontrollile. Lihtne!

Iseenesest ei ole see midagi uut ega üllatavat, aga osa eestlasi jätkab nõukaajast tuttavat käitumist: täidan lolli ettekirjutust või eluvõõrast seadust saksa täpsusega. Kuidas saaks neid paavstist paavstimaid bürokraate jälle tervemõistuslikule reele tagasi aidata?

Pigem on reegleid juba nii palju, et iga ametnik saab neid tõlgendada nii nagu heaks arvab ja alati leidub veel kolm või neli kihti mingeid muid paragrahve, mille taha pugeda. Euroliidust on saadetud Eestisse kokku 135 000 reeglit, igasugu direktiive, soovitusi, käske ja keelde. Pole reaalne, et keegi üldse suudaks kunagi need kõik läbi lugeda. Nii suur hulk reegleid pidurdab ettevõtlust. Nende absurdsustega on kokku puutunud enamus eesti inimesi.

Mis peaks juhtuma, et midagi üldse muutuks?

Rahvas peab ütlema, et ta ei taha nii elada ja nõudma regulatsioonide vähendamist. Muidu ei muutugi midagi.

Sa oled korduvalt rõhutanud, et Eestimaad ei tohi maha müüa. Mida Sa mahamüümise all mõtled?

Müüme kogu aeg oma looduslikke ressursse maha. Suurimate metsaomanike seas on rootsi ja soome firmad ning varsti lisanduvad sinna ka hiinlased, kes on Soomes ostnud kokku juba päris palju metsa ja metsatöötlusettevõtteid. Miks me selle riigi siis tegime, kui me jupphaaval selle maha müüme?

Miks Sa arvad, et keegi või miski üldse soovib Eestit maha parseldada?

Kui Nõukogude Liiduga ühendati Eesti vägivalla ähvardusel, siis euroliitu meelitati meid rahaga. Meie endi seas on piisavalt neid, kes on valmis ka oma vanaema õunapuud maha müüma, et osta ilusam auto või soojamaareis.

Meie väärtused on läinud paigast ära, suured vargad sõidavad tõllas ja on lugupeetud inimesed, keda Kroonika kaanele panna. Peame naasma tuhandeid aastaid püsinud talupojamõistuse ja moraali juurde. Vastasel juhul eestlane rahvana hajub mööda maailma laiali ja meie riik saab taas Saksamaa või mõne muu suurriigi kolooniaks.

Kes võiksid olla Eestist huvitatud, kui mahamüümise mõtet siiski edasi arendada?

Kõige agaramalt on meid maha müünud Reformierakond. Esindusdemokraatia on kõige müüdavam valitsusvorm, parteid on pidevalt rahahädas ja raha garanteerib valimistel parema tulemuse. Eestis on võimalik kõik parteid ära osta suhteliselt väikeste summade eest. Meil on mitmeid ärimehi, kes toetavadki igaks juhuks kõiki suuremaid parteisid, et siis vajalikul hetkel vastuteenet küsida. Kas nad on metseenid? Ei, nad on omakasu peal väljas.

Kuidas Sa ERE-da kandidaadina saaksid kõige hullemat ära hoida?

Parteide toiduahelad on muutunud uueks normaalsuseks, eestlane kehitab õlgu ja ütleb: „Aga nii see ju käib!“ Aga nii see ei peaks käima! See ei ole üldse normaalne! Seda üritan nii kaua rääkida, kui jaksan. Ehk on sellest kasu ja mida rohkem inimesi sellest räägivad, seda kiiremini saame ka midagi muudetud. Pätt jääb pätiks! See, et ta on erakonnas ja kannab lipsu, ei tee temast ausamat inimest.

Sa oled autoinimene. Palju on räägitud, et Eestist on saanud Euroopa romula. Automüüjad veavad siia parajat vanarauda, mis Eestis võib jääda kõige halvemal juhul ka metsa alla vedelema.

See on keeruline teema, mis tulebki EL-i tasemel oluliselt teistmoodi ära lahendada. Meil on sealtpoolt igasuguseid regulatsioone autode taaskasutamise ja käitlemise kohta, aga vaesemad Euroopa riigid korjavad tõepoolest rikkamate käest pidevalt vanad autod ära ja nende ümbertöötlemine jääb lõpuks meie peavaluks. Praegu läheb romust taaskasutusse peamiselt vaid metall. Kõik ülejäänud maandub prügimäel.

Kindlasti saame teha robotliini, mis auto osadeks võtab ja jupid sorteerib vastavalt materjalidele. Nii saaksime ka suurema osa plastidest ja juhtmetest taaskasutatud, aga see peab toimima autotootjast kuni finantsvahenditeni lammutajatele. Romulaid jääb meil järjest vähemaks, sest jõukuse kasvades kasutavad vähesed vanu juppe. Samuti on euronormid romulate jaoks on väga kulukad.

Mida teha, et Eestist ei saaks lõplikult Kuusakoski laiendatud laoplatsi?

Eks oma ära tarbitud autodega saame hakkama. Kui natuke innovatsiooni investeerime, siis suudaksime kindlasti ka loodust säästa ja neid materjale taaskasutada.  

Kas võiks kehtestada näiteks alates kümne aasta vanustele autodele kõrgema registreerimistasu või käibemaksu vms?

Ei, kindlasti mitte. Keskkonna poolt vaadates on säästlikum autoga nii kaua sõita kui võimalik. Tänapäevased autod ei kesta kahjuks liiga pikalt. Eestis sõitvate autode keskmine vanus on 13 aastat. See kasvab vaikselt.

Ma reguleeriksin ka tootjate vastutust: autod peaksid olema remonditavad ja tootja peaks oma masinatele pikema garantii andma. Küsimus ei ole ainult CO2 numbrites, mis on ainukene asi, millest autode puhul kogu aeg räägitakse.

Autode tootmine ja lammutamine võib olla kuni pool nende keskonnakahjust. Iga uue auto jaoks läheb vaja igasuguseid erinevaid materjale, mille tootmine eritab väga palju erinevaid gaase, mitte ainult CO2. Mõned neist on väga mürgised, mõned vähem.

Kas üldse peaks soodustama elektri- või hübriidautode ostmist? Ühtpidi ei tekita nad justkui üldse mürgiseid heitgaase, ent teisalt toodetakse Eestis elektrit moel –ajame “kivi” ahju -, millega tekitame maailma ühe kõige kõrgema saastejälje.

Jah ja ei. Kui tänasest maailma autopargist on elektriautosid umbes 0.1% ja Elon Musk tõstab kisa, kui tal on ruttu vaske ja liitumi vaja, sest muidu jääb tootmine katki, siis on selge, et täiesti elektrifitseeritud autopargini ei ole võimalik lähitulevikus jõuda. Liitiumakudele peab tulema mingi alternatiiv, mis koosneb loodusest vabalt saada olevatest ainetest ja mida saab loodust säästvalt toota. No olgu see siis süsiniknanotorukestega superkondensaator vms.

Tõsi, elektriauto ei ole loodustsäästev, kui elektrit toodetakse nii nagu Eestis. See CO2 möll on üle võlli keeratud. Selle varjus tehakse ridamisi rumalaid otsuseid, nagu biolisandid vedelkütustesse, mille tootmine saastab rohkem ja mille tõttu autod hakkavad ka kütust rohkem kulutama. Pealegi hävitab biolisand ära karburaatorite kummitihendid jne.

Pealegi on elektriautode akud mõneaastase kasutamise järel omadega läbi. Kasutatud akus ei ole aga mitte midagi loodussõbralikku…

Jah, aga neid saab iseenesest taaskasutada. Tänu akudele on elektriauto tootmine umbes kaks korda keskkonda saastavam, kui tavalise auto tegemine. Kui nad mõlemad miljon kilomeetrit läbi sõidaks, siis elektriauto oleks kõvasti rohelisem. See piir oli kusagil 100 000 km peal, aga ka tavalised autod ei sõida enam naljalt miljonit kilomeetrit läbi. Nad on pigem sellise 200 000 – 300 000 kilomeetri läbimiseks rihitud. Pärast seda hakkab autol juba igasuguseid pudinaid ja vidinaid üsna kiiresti küljest ära kukkuma. Erandeid muidugi on, aga 15 aaastat vana auto hind on nii madal, et tihti seda lihtsalt ei tasu remontida. Mootori vahetamine läheb kallimaks, kui auto ise maksab.

Tihtipeale on “rohelisuses” ja veelgi agressiivsemas “mürkrohelisuses” väga palju silmakirjalikkust ja teeseldud altruismi. Võimalik, et see peletab ka suurema osa eestlasi keskkonnateemadest ja tervemõistuslikust keskkonnahoidlikust ilmavaatest eemale.

See on tõsi, jah, et kui ütlen, et olen puudega ja metsa poole, siis mitte kõik ei naerata, osad liiguvad kohe eemale. Igas asjas on olemas äärmused ja tavaliselt need ei ole kunagi väga mõistlikud.

Pooldan seda, et kui tuul lükkab metsas puu ümber, siis lähen ja toon selle sealt ära ja kasutan kütteks või meisterdamiseks. Ka lageraie on mõistlik, kui terve tükk metsa on ühevanune monokultuurne puupõld. Aga püsimetsa majandamine tundub ikkagi pikas plaanis mõistlikum. Võtame puitu vähehaaval ja laseme metsal muudkui kallimaks palgiks kasvada. Metsa kasvamisele kulub inimpõlv või kaks. Tuleks mõelda oma laste ja lastelaste, mitte enda ajakava järgi.

Kirjanik Eno Raua legendaarne naksitrall Sammalhabe tavatses rõhutada, et looduses peab valitsema tasakaal.

See on geniaalne lause! See on mind lapsest saadik saatnud. Kogu elu on selle tõestusi täis. Igal sammul.

Lauri, kuidas Sammalhabemele heameelt teha ja leida looduslik tasakaal?

Tuleb mõelda oma tegevused ja nende tagajärjed läbi. See on raske, aga mitte võimatu. Ma ei usu ülereguleerimise järel saabuvat õnne. Minu arust on inimesed piisavalt targad, et nad saavad ise aru, mida ja kuidas peab tegema. Selline ellusuhtumine peab jõudma ka haridussüsteemi. Näiteks ühes Tallinna koolis õpetatakse majandust ja keskkonnahoidu ühe aine raames. Väga õige!

Teeme äri nii, et meie jalajälg oleks võimalikult väike. Raha ei kõlba süüa ja tema väärtus muutub ajas. Minu elu jooksul kehtib meil juba kolmas rahaühik. Mäletan rubla lõppu väga ehedalt. Tegin viimasel päeval rasket tööd ja teenisin 200 rubla, läksin linna seda kulutama, aga kõik poed olid kinni ja lõpuks õnnestus selle eest osta ainult üks hamburger. Tükike metsa on parem kui pensionisammas. Mets kasvab ka masu ajal. Nii peaksimegi rohkem mõtlema, siis on meie otsused targemad, ühiskond tugevam ja õnnelikum.

Jaga seda elurikkust ka teistega!