Lauri Tõnspoeg: 2050. Eesti. Teine osa

2050. Eesti.

Lauri Tõnspoeg

Teine osa / Esimest osa loe siit

Pidu sai äge, nii nagu meil siin ikka kombeks on olnud. Õhtul kogunes suur osa Krabi küla rahvast Peetri juurde, sest sõnum Lembitu saabumise kohta oli levinud kui kulutuli. Ikkagi nende oma küla Lembit, endine peaminister ja ÜRO tähtis delegaat! Paljud olid ju koolivennad ja õed, keda ta juba väga mitmeid aastaid polnud näinud ning mõnda isegi esimese pauguga ära ei tundnud. Aga küll nad siis ise ennast meelde tuletasid.

Lõkkeplatsil oli uhke tuli üles tehtud, poisid mängisid muusikat ja rahvas lõi selle saatel tantsu. Lauad olid kaetud hea ja paremaga, peremehed istusid õllekannude taga ja ajasid juttu. Kõrvaltvaatajale võis see pidu välja näha seesugune, nagu ta oleks ajas tagasi rännanud tubli sada või rohkem aastat, aga seda vaid pealtnäha, sest need ei olnud ju lihtsalt taluperemehed, vaid paljud neist olid teadlased, suurte ja väiksemate äride omanikud, insenerid või kunstnikud.

Lembitu paremal käel istus tema klassivend Meelis, kes oli hariduselt tuumafüüsik ning omal ajal käivitas meie esimese Tooriumi tuumajaama ja kelle firma tootis tänagi väikseid autosuuruseid elektrijõujaamu. Peale suuri katastroofe läks ta äri väga hästi, ning nüüd võttis ta juba väga rahulikult ja nautis elu looduse keskel.

„Ma kuulsin Petsi käest, et su tuumajaamade tehas pidi siin samas külas olema,“ uuris Lembit.

„Jaa, vaata seal kus kolhoosi ajal töökoda oli. Ega me neid palju ei tee, aastas miski 9 tükki ja sellest aitab,“ vastas Meelis. „Siin me ainult paneme neid kokku, tükid tulevad mujalt, nii et meil on vaid viis töötajat. Põhimõtteliselt teeme iga kuu ühe ja suve jätame vabaks, et saaks talutöid teha ja ikka suve kah nautida.“

„Kuhu te neid siis müüte?“ küsis Lembit.

„Ah igale poole on neid läinud, aga ma olen nüüd litsentsinud seda tehnoloogiat teiste maade tootjatele, pole ju mõtet neid kogu aeg siit laia ilma saata, et siin teeme praegu vaid Euroopa tarvis. Ameerikas on üks kokkupanija ja Austraalias kah, nii ongi maailm kaetud. Aga mis sina nüüd siis tegema hakkad?“

„Ega täpselt ei teagi, aga igasugusest poliitikast on küll selleks eluks mõõt täis. Kogun natuke mõtteid ja võibolla kirjutan ühe raamatu kõigest sellest kokku. Noh nii tulevastele põlvedele lugemiseks, et nad ära ei unustaks, kuhu ahnus ja rumalus välja viia võib. Kuule, mis sest Kallest sai, ma siin teda täna ei näe?“ uuris Lembit.

„Kalle lükkas oma robotiäriga päris kõva nutsu kokku. Vahepeal oli vist maailma suuruselt seitsmes tootja või midagi, aga ei osanud hoogu maha võtta ja nüüd on juba viis aastat mulla all. Aga need põlluropsid on kõik siinkandis tema firma tooted. Tütar võttis õnneks selle firma üle, müüs välismaa osakonnad maha ja nüüd keskenduvad kah vaid siinsetele turgudele. Kvaliteet on hea, teenindus kah, võid välja osta või rentida kasvõi üheks hooajaks.“

„Kas traktoreid üldse enam ei kasutata?“

„Kasutame ikka, kündmiseks või vedudeks, aga põhiliselt tegelevad ropsid taimedega. Seda on lahe vaadata, nagu beebisid poputavad. No kartulirops näiteks, korjab ära mardikad ja umbrohu, lükkab kenasti mulla peale… tead, ma käin vahel põlluservas lihtsalt istumas ja seda jälgimas, selles on midagi nii rahustavat, selline rutiinne tegevus.“

„No aga kasta nad ju ei saa, neil pole ju mingit üüratut paaki seljas?“

„Kastavad droonid kui vaja. Üks selline saab umbes 10 hektariga hakkama, selleks on veehoidla põllu kõrval, sealt käib muudkui võtab ja laseb jälle täpselt seal välja, kus enne pooleli jäi.“

„Palju sul siis erinevaid roboteid on?“

„Ma ei teagi täpselt, ega kõiki polegi mõtet endal omada, osad on meil kamba peale naabritega, ehk siis nii vähe kui vaja, mis neist ikka koguda,“ seletas Meelis.

„Ma tulen homme vaatan seda värki, tahtsin nagunii hiide minna ennast laadima ja su maja jääb ju tee peale. Kas sobib?“ küsis Lembit.

„Muidugi tule! Ma peaks terve päeva kodus olema nagunii… Oota, mis seal nüüd sünnib!“

Teises laua otsas oli kõva kisa tõusnud, kaks meest karjusid üksteise peale ja vehkisid aktiivselt kätega nagu kavatseks siinsamas teineteist maha lüüa. Kuulda oli vaidlust tavapärasel teemal, et kumb neist ikka kõvem mees on, aga hetke pärast hakkasid nad hoopis naerma, kallistasid korra ja jõid rõõmsalt õlut edasi.

„Ähh, Sass ja Uuno jälle, need teevad seda peaaegu iga kord, kui kokku saavad. Siiani ei ole veel õnneks kisast kaugemale jõutud,“ nentis Meelis naeratades. „Mõned asjad ei muutu siin maailmas ikka kunagi… Või noh, ei ole viimase 40 aasta jooksul muutunud!“

„Mnjaa… Kuule, ma lähen vaatan veidi ringi, eks me saame homme ju pikemalt edasi muliseda.“

Lembit käis kraani juurest läbi, lasi kannu õlut täis ja vaatas ringi, et kellega peaks täna veel rääkima, aga seda otsust ei olnud vaja ise teha, sest üks särtsakas daam rebis tal juba käest ning kiskus tantsuplatsile. „Kui on pidu, siis olgu pidu!“ mõtles ta endamisi ning pani kannu käest ja lasi end rahva sekka kiskuda. Taolisest peost ei olnud ta ju 15 aastat osa saanud võtta.

Lembit jõudis Meelise juurde pealelõunasel ajal ning põldude vahel jalutades vaatas ta seda robotite töist balletti. Vaikselt ja loomulikult tegid nad oma asja, justkui oleksid nad isegi looduse osa. Aga ei olnud ju, inimene oli nad teinud ja mitte oma laiskusest, et tööd ei viitsinud teha, vaid suuresti selle ajel, et ei peaks mürgiseid kemikaale ja väetiseid kasutama.

„Näe, välismaa härrad kah kohal!“ tervitas Meelis irvitades. „Kuda tervis on, kas hiies laadimine aitas?“

„Küll ta aitas, aga kui viieni hommikul vanuigi tantsu vihtuda, siis peab vast mitu päeva järjest protseduuridel käima,“ naeratas Lembit. „Kuule, mis see droon seal teeb, mis maandub, siis mõne minuti pärast jälle tõuseb, lendab vaid kümmekond meetrit ja siis jälle maandub. Kas see on rikkis vä? Näeb välja nagu suur sääsk ja lendab nagu potsataja.“

„See võtab mullaproove, tal terve suvi tihedalt tööd täis, käib lendab kõik siinsed põllud üle ja kaardistab pH, fosfori, kaaliumi ja toiteelementide taseme. See läheb kohe ühtsesse andmebaasi, riik näeb kah, et siin on kõik korras ja mahe, aga selle järgi siis teame ka toimetada, et millise põllu üles künname, millise sööti jätame, kuhu midagi istutame. Vanasti võeti proov viie hektari kohta üks, aga nüüd võime väga palju täpsemalt ka virtsa või lupja laotada, laoturid on kah selle andmebaasiga seotud, kuhu vaja, sinna laseb rohkem. See on meie mulla niiütelda perearst või kui soovid, siis kolhoosi peaagronoom dr Sääsk nagu sa ütlesid, käib kontrollib üle, “muigas Meelis. „Sama süsteemi alusel jaotame ka sõnniku, komposti ja muu värgi põldudele, see käib automaatselt. Loomakasvatajad võtavad virtsast kõigepealt metaani välja ja siis juba vastavalt vajadusele jagavad automatiseeritud traktorid selle meie põldudele laiali.“

„Vahi kui peen,“ imestas Lembit. „ A mis asi seal metsavahel ragistas? Justnagu oleks keegi puid langetanud, aga mingit mootorimüra polnud küll kuulda.“

„See on metsarops, põhimõtteliselt nagu saemees, aga kõik käib ju elektriga, seda saagi enam ei kuulegi väga. See on kah päris nutikas tegelane, käib hindab puu vanuse, vaatab valguse taset, ümbritsevaid puid ja kui vaja, siis võtab mõne maha. Sellele saab mingi metsatüki kohta anda ette, et kas sellest peaks rohkem või üldse mitte võtma, põhimõtteliselt on iga vähemalt 10-aastane puu pilves kirjas, tema eluiga teada. Ma oma metsi eriti ei majanda, pole nagu vaja, aga paar nädalat tagasi oli üks suurem torm ja satelliidipilt ütles, et vot seal ja seal on mahalangenud puud, nii et praegu ta koristab tuulemurdu. Meil oli mingi mõte teha väike laiendus kultuurimajale, vaatame mis ta sealt välja toob, ehk saabki vajalikud palgid kokku. Tal on muideks naine kah,“ itsitas Meelis.

„Ohohh, mis mõttes robotil naine?“

„Eks me kutsume teda nii, sest kui vanamees toob metsast puid välja, siis naine käib neid seal tagasi istutamas vajadusel. Üldiselt tuleb pealekasvu ise juurde, aga kui suurem tuulemurd on või kui metsas mingi koht oli väga ühevanuseid puid täis, siis ta sinna surkab mõne õigesse kohta jälle juurde. Ise kasvatab seemnetest taimed siin metsaserval valmis, näe need noored seal.“

„Mis see rops seal loomade vahel teeb?“

„See on karjapoiss. See saab päris hästi läbi nendega, nüüd on juba loomade keeles rääkimagi õppinud ja neil on täielik harmoonia omavahel. Hommikul kutsub nad laudast välja ja õigel ajal ajab tagasi, kontrollib, et neil vett oleks, vajadusel tellib juurde. Nüüd on meil ju jälle karjamaad, kui ei pea iga hinna eest igat põllutükki harima. Piim on nüüd parem ja millist juustu meil siin tehakse… Lähme aida juurde, ma annan sulle proovida kolmeaastast. See läheb enamuses eksporti. No tule, tule, mul on seal kraan kah, poputame su väsinud tervist natukene!“

 

Kolmas osa