Lauri Tõnspoeg: 2050. Eesti. (novell)

2050. Eesti.

Lauri Tõnspoeg

Lembit astus isesõitvast taksost välja, vaatas ringi ja tõmbas kopsud värsket õhku täis. Ta oli lõpuks jälle kodus! Isamaja ta läbi noore metsa veel ei näinud, aga ta eelistaski veidi jalutada.

15 viimase aasta jooksul ÜRO saadikuna maailmas rännates oli ta korduvalt endale seda ette kujutanud, kuidas ta koju jalutab mööda metsateed, kuidas linnud laulavad päikeselisel suvepäeval tema ümber ja see kõik oli praegu veel ilusam kui vaimusilmas, värske tuuleõhk tõi ju nii palju tuttavaid lõhnu ninna, et need surusid silmast välja pisarad. Ta aeglustas sammu, sest jalad olid hakanud väga tempokalt käima, kui isatalu juba läbi puude paistma hakkas. Lembit tahtis siiski nautida seda kodumaa ilu ning jäi värava juures hetkeks seisma. Kas mind üldse siia oodataksegi enam? Ka see küsimus oli teda juba aastaid närinud. Ta oleks võibolla jäänudki sinna seisma, kuid maja poolt hakkas lähenema üks noormees.

„Tere! Kas sina oled Leo?“ küsis Lembit veel kergelt hardusest väriseval häälel. „Jaa…“ vastas poiss kõhklevalt. „Mina olen sinu onu Lembit. Jessas kui suur sa oled! No anna terekätt kah!“

Lembit tundis 16 aastase poisi tugevat käepigistust, just sellist nagu eestis kombeks oli. See oli konkreetne, mitte lodev nagu nendel poliitikutel kellega tal nii tihti oli tulnud kätt suruda. „Mõelda vaid, see poiss oli ju imik kui ma läksin! Helena ja Peeter käisid mind ju saatmas ning laps oli ju veel kärus! Ja siin ta nüüd on, suur mees juba ja näeb täpselt samasugune välja nagu mu vend samas eas“ mõtles ta ning äkki koitis talle, kui paljust ta oli ilma jäänud oma elus, üritades teiste inimeste jaoks maailma päästa.

„Tere, tere! Ma olen sind küll ainult meedia kaudu näinud, aga tule siis edasi, isa on kuuri all, putitab vanaisa autot,“ teatas Leo ning nad seadsid sammud iidse maakivist hoone suunas, mis algselt oli laudaks ehitatud mõnisada aastat tagasi, aga Peeter oli selle omale garaažiks kohandanud. Talle oli lapsest saati meeldinud igasugu asju ehitada ja remontida. Pääsukesed sagisid ukse kohal, ka see oli kõik nii tuttav, sest räästa all olid ju nende pesad olnud nii kaua, kui Lembit mäletas.

Kuuri uks oli lahti ja sealt paistis nende isale kuulunud 75 aastane roheline BMW ning selle kõrval ajas end sirgu tugeva kehaehitusega mees, kes vaatas korra nende poole ja pillas kruvikeeraja käest. „Lemps, sina vä!“ karjatas ta ning paari kiire sammu järel haaras oma venna embusesse. „Mina, mina jah. Ära nüüd mind puruks pigista!“ suutis Lembit vaevu välja pressida, nautides samas vägagi seda hetke, kus hingata oli võimatu ja jalad enam maad ei puudutanud, aga ta ei mäletanudki millal keegi viimati teda niimoodi kallistanud oli. Ilmselt oli seda teinud lapsepõlves isa.

„Einoh, kust sa nüüd siis nii… Ähh kurat! Ma ei lootnudki sind ju enam näha… Tule nüüd siia vennas, poiss mine too õlut!“ kamandas Peeter ja tiris Lembitu maja nurga juurde terrassile mõnusa varikatuse alla istuma.

„Kas tulid nüüd korraks käima või pikemaks ajaks?“ uuris Peeter peale esimest lonksu mõnusalt külma õlut.

„Tulin nüüd jäädavalt. Minu töö maailma jaoks on tehtud, edasi tehku teised,“ ohkas Lembit. Selles ohkes oli sees justkui kogu 15 aasta töö raskus, kõik need koosolekud rumalate inimestega, kõik need valusad muhud, mille ta oli saanud peaga vastu seina joostes. Ta ei läinud ju ÜROsse karjääri tegema, vaid maailma päästma ja kui sa oled ainus inimene rahvast täis toas, kes tegelikult kah tahab midagi ära teha, mitte ainult head raha saada ja moepärast koosolekul käia, siis iga väiksemgi edu tuli vere hinnaga. „Ma sain asju ikkagi paremaks muudetud päris palju, aga ikka tekib küsimus, et kui kauaks? Tulevad järgmised inimesed, kui nende seas on jälle mingid võimuiharad ahnepäitsud, siis võib mõne aastaga kõik jälle tagurpidi pöörduda. Ma sain lõpuks aru, et sellist süsteemi ei ole võimalik luua, mida inimene ei saa kurjalt ära kasutada. Oh well, ma vähemalt proovisin!“

„See on ime, et sa nii kaua seal vastu pidasid,“ nentis Peeter mõtlikult. „Mis sa siis arvad, kui pikaks ajaks nüüd rahulik on?“

„Noh, kui hästi läheb, siis võibolla 50-100 aastat suures plaanis. Väiksemaid sõdasid ilmselt tuleb kogu aeg, aga suuremad jõujooned jäävad ehk püsima. Maakera jahtub jälle, loodus tärkab taas vaikselt ja sellele 2 miljardile on nüüd piisavalt süüa. Kui nad sunnikud oma rahvastikukasvu kokkulepetest kinni peavad, siis võib 100 aastat suht rahulik olla. Aga noh, ütle vaestele, et ärge sigige!“ naeratas Lembit ja lasi mõnuga suure lonksu õlut. „Mmm… Õlut oled sa küll Pets õppinud väga head tegema! Ma ei mäletagi millal ma viimati nii head õlut sain!“

„Mul on kõik oma humalad ja viljad, näe see uuem maja seal eemal on mu õlletehas. Praegu teeme 5 sorti õlut ja natuke teisi jooke kah, kalja, siidrit jms. Ise kasvatame toorained ja müüme vaatidega. Inimestel on omal kodus kraan, pärast toovad vaadi tagasi, peseme puhtaks ja läheb uuesti. Ei mingit taaraga mässamist.CO2 gaasi ajame kah balloonidesse päikese ja tuuleenergia abil, need käivad kah ringluses, see mis meskist järgi jääb, läheb jällegi põllule tagasi rammuks, ühesõnaga ringmajandus toimib, nii nagu me omal ajal unistasime sinuga,“ seletas Peeter uhkusega.

„Jah, mõelda vaid, et 30 aastat tagasi tundus see kõigile utoopiana ja meid mõnitati igal pool, et kuradi puukallistajad tee ei saa ju mitte midagi ärist aru!“ muigas Lembit.

„Jaa…“ venitas Peeter mõtlikult. „See kuradi sajandialguse heaolu-tarbimisühiskond sai ikka väga ruttu otsa. Kui me Elurikkusega 19-ndal valimistele läksime, siis rääkisime oma juttu ikka täiesti kurtidele kõrvadele. Mis see oli, 10% või umbes nii, kes suutis kaasa mõelda. Teistele tundus, et see kõik kestab igavesti, et kõige tähtsam elus on ikka raha! Et selle eest saab siis jälle uusi asju osta, nendes ju peitub õnn! Pärast seda suurt sõda, näljahäda ja Hexa viirust tundub kogu see tollane põhiväärtuste pakett nii lapsik. Jah, see inimene on ikka üks imelik loom, ühte päeva kah ei osanud ette vaadata!“

„Onu Lembit, aga kuidas see kolmas maailmasõda täpselt ikkagi alguses sai?“ sekkus meeste juttu Leo. „Ma olen seda küll õppinud, aga kuna sa olid sel ajal ikkagi sündmuste keerises, äkki räägid natuke lähemalt?“

„No esiteks tuleb aru saada kujunenud olukorrast. Inimesi oli 7 ja pool miljardit maa peal, suurem osa olid vaesed, väiksem osa rikkad. Kapitalistliku süsteemi mõttes tootsid vaesemad väga väikese raha eest rikkamatele vara ja tegid teenuseid. Vaesemad riigid müüsid oma maavarasid, sonkisid oma maa üles, lagastasid igasugu prügiga ära, kuni polnud enam midagi müüa ega süüa. Rikkad tegelikult ise trükkisid seda raha, mille nimel siis kogu maailm tööd tegi. Põhiliselt siis ameeriklased oma dollarit ja Euroopa oma eurot. Kuna tootmine eeldas energiat ja see tuli peamiselt fossiilsetest kütustest, siis saastati ka õhku hirmsal määral ja vett ning enamus maakera metsadest raiuti maha. Taaskasutamisest räägiti palju, aga reaalselt maeti suur osa materjalidest prügilatesse ja kaevati või tehti muudkui uusi materjale.“

„Seda ma tean jah, aga see on ju nii rumal!“ vangutas Leo pead.

„Hehe, on muidugi, aga tollal inimesed pidasid end väga tarkadeks nii tehes,” naeratas Lembit. Imeline on ikka see teismelise mõistus, kõik on nii must ja valge. Mida vanemaks saad, seda hallimaks kõik muutub, aga tagantjärele vaadates oli see tõesti väga rumal. „Lisaks energiale peeti ka hirmus tähtsaks poliitilist mõjuvõimu, sõjavägedele ja relvadele kulutasid suured riigid suurt raha ja diktaatorid pidasid jällegi maailmavallutuse plaane. 25 leppisid venelane ja hiinlane omavahel kokku, et hakkavad naaberriike hõivama. Venelasi arvult ei olnud palju, miski 150 miljonit vaid, aga neil oli väga suur sõjavägi ja nende eesmärgiks oli võtta ära kõik maavarasid omavad naabrid. Hiinlasi oli poolteist miljardit ja neil oli maad vaja, need ei kippunud enam ära mahtuma,  oli probleeme toidu kasvatamisega. Putin arvas, et oli ässa tehingu teinud, sai omale Kasahstani, Usbekistani ja Türkmenistani, korra proovis siiapoole kah tulla, aga see oli juba liiga suur tükk tema jaoks pärast neid esimesi sõdasid. Lasi meil elektrisüsteemi õhku 27, väike grupp inimesi paigaldasid strateegilistesse punktidesse pommid ja siis lootis, et tuleb sõidab lihtsalt paari nädala pärast üle siit. Õnneks olime selleks ajaks juba oma lokaalse energiatootmise ja salvestamisega nii kaugele jõudnud, et suutsime suurema jama ära hoida. Tallinna magalates läks asi hapuks küll, kümned tuhanded hukkusid omavahel kakeldes, aga need kellel oli koht kuhu maale minna, kellel olid seal sugulased, või suvilad ja sinna ka toitu varutud, need jäid enamuses ellu. Hiinlane pidi alguses Koread ära võtma, ja siis hakkama Aafrika poole tungima, Pakistan, Afganistan, Iraan läksid kiirelt, aga Indiaga ei läinud nii lihtsalt, sinna tulid inglased ja NATO vastu, no ja siis ta läks selles suunas, kuhu kõige kergem oli minna, ehk põhja poole Siberisse. Venelane oli juba räsitud ja väsinud, temast enam vastast ei olnud ja Siber oli ju peaaegu inimtühi nagunii. Vanasti oli Venemaa suurim riik pindalalt maailmas, järgi jäi vaid Soome sugune siiluke sellest. Selles ilmasõjas sai poolteist miljardit surma, sellele järgnenud näljahädas 2 miljardit no ja siis ameeriklaste biorelv HEXA viirus hävitas veel 2 miljardit. See oli ikka kõige koledam värk, inimesed hakkasid kolme ööpäeva jooksul terves maailmas surema nagu kärbsed. Lennuühendused pandi küll kiiresti kinni, aga ega see enam palju ei päästnud. Selle ajaga ta oli jõudnud juba kõikidele kontinentidele, igasse riiki. Eestlased pääsesid kergelt, vaid 300 000 suri, enne kui Tartus rohi suudeti toota, hajaasustus ja korralik ettevalmistus päästis paljud.“

„Aga kuidas eestlasi selle HEXAga nii vähe ikkagi läks, mingid riigid kaotasid ju suurema osa oma elanikkonnast, et kas sellele on nüüd mingi teaduslik põhjendus olemas?“ sekkus Peeter juttu.

„Igasugu teooriaid on jah, kuna see oli nii hirmus katk, siis selle igasugune uurimine keelati kohe ära ja sestap täpseid andmeid on võimatu saada, aga kindlasti mängis seal rolli immuunsüsteem. Kuna meil oli selleks ajaks nii suures osas mahetoit ja mürke enam ei kasutatud, siis meie inimeste immuunsüsteem oli väga palju tugevam kui paljudes teistes riikides. Ja kuna ta haigusnähud olid gripile sarnased, siis väga paljud eestlased sõid kurgu põletades mett ja see ravim oli ju kah lõpuks väga meele sarnane ning sellel baseeruv. Tänu taevale oli meil palju mesilasi, kuna mürgitamisest olid enamus põllumehi juba selleks ajaks loobunud,“ seletas Lembit.

„Jah, ma ütlesin su emale kah tookord, et söö mett, aga tema neelas mingeid kasutuid tablette,“ ohkas Peeter kerge värinaga hääles. Õhkkond laua ümber muutus äkki väga rusuvaks, mehed rüüpasid mõnda aega vaikides õlut ja Lembit tundis, et peab teema kusagile mujale juhtima.

„Leo kuule, räägi kuidas sul õpingud lähevad? Kas kõrgharidus on juba käes?“

„Kaks juba. IT tegin mõned aastad tagasi ära ja nüüd on muusikas kah diplom käes.“

„Ohohh või kaks?!“ imestas Lembit. Mõelda vaid, tema läks selles vanuses alles keskkooli. „A mis sa muusikas erialaks valisid?“

„Praegu ma lõpetasin aranžeerimise ja produtseerimise, aga ma juba võtan manageerimist kah, seda on kah ikka juurde vaja.“

„Leol on juba terve ports hitte“ kiitis Peeter uhkusenoot hääles.

„Kolm“ täpsustas Leo ujedalt. „Kaks oma bändiga ja ühe tegin kursatööks teistele, aga see läks kah väga hästi peale.“

„Noo?! Aga siis ise mängid mingit pilli kah ju,“ uudistas Lembit.

„Ikka, kõike mida vaja. Klahvid, kidrad, trummid ja laulan kah,“ uhkustas Leo.

„Vat see on tubli! Meie tegime sinu isaga kah kunagi bändi nooruspõlves kooli ajal, aga noh, me ei saanud vist ühtegi pilli päris selgeks,“ naeratas Lembit. Jaa, ilus aeg oli see nooruspõlv, kuidagi helge ja muretu. Isegi see seik, miks nende bänd laiali läks, tundus lihtsalt lõbus praegu. Lembit oli enne viimast kontserti end nii pildituks joonud, et lavale küll jõudis, aga kolmandas loos kukkus sealt alla ja tuli kiirabisse viia. Naeratus jooksis korraks üle tema näo ja ta kiire pilk hoomas seda ka Peetri peal.

„Noh, vähemalt on mul hea meel, et meie haridussüsteem toimib hästi. Ma ikka jälgisin seal kah neid testide tulemusi ja edetabeleid, tundub, et sai jumalatele tänuväärne tegu tehtud. Aga mäletad milline raske võitlus see oli, et seda vana süsteemi muuta?!“ ühmas ta Peetri poole.

„Mäletan muidugi! Haridusministeeriumi ametnikud tulid Toompeale ja põletasid Anzoori pilte!“ naeris Peeter vastu. „Seal oli ju palju seda parteistatud rahvast sees, kellel oli lihtsalt mõnus soe koht ja kuna igasugune muutus võis selle lihtsalt äraolemise töö tegemiseks keerata, siis nende demonstratsioonid olid ikka päris ägedad! Aga õnneks rahvas sai õigesti asjadest aru, avalik arvamus oli nii tugevalt meie poolt, et vastased pidid alla vanduma.“

„Ah see polnud ju veel midagi! Kui kaua läks aega, enne kui saime paljastatud Reformierakonna kantimised ja rahva vara ärastamised ning kuidas need meile kaikaid kodarasse loopisid?! See kõik algas mingist tselluloositehase värgist, vaata mingid endised puiduärikad kes reformi ja teisi parteisid toetasid ja seeläbi olid suure papi kokku ajanud, tahtsid mingit suurt tsellutehast käima panna ning rahvas tõusis tagajalgadele. Teised erakonnad olid kah nurka surutud, ei julgenud iitsatadagi, refil oli ju kõigi jaoks mingid hoovad ja kangid olemas. Aga see oli selles mõttes hea lugu, et see liitis eestlasi, kes olid juba väga lõhki igas muus mõttes, „ sedastas Lembit. „Jah, see on uskumatu, et maailma kõige väiksem riik on täna kõigile teistele eeskujuks. Meil oli selline eesmärk ju küll, aga pärast kõiki neid katastroofe on see ikkagi uskumatu!“

„Ega seda tol ajal ju kah keegi ei uskunud. Haridus ja teadus oli ju tolle aja inimeste arvates nii kõrgele arenenud, et esivanemate aastatuhandete pikkused kogemused tundusid valedena. Tegelikult see kogukondlik eluviis meid päästis suuresti, linnadest ära tulek kah. Noh ja see muidugi, et venelane jäi ikkagi meie ja Hiina vahele alles,“ muigas Peeter ning rüüpas sõõmukese.

„Ega poleks võibolla jäänud, kui me hiinlaste droone välja poleks lülitanud. See oli paras pusimine, aga seda tuli teha, muidu oleks me pidanud nendega otse silm-silma vastu seisma. Need olid ju Kohtla Järve IT Kolledži poisid, kes droonid ära häkkisid ja sellega sõja lõpetasid. Mõelda vaid, kuidas me pidime omal ajal võitlema, et see kool sinna avada. Reformarid tahtsid ju ikka põlevkivi edasi kaevandada no ja selle jaoks pidi ikka mäe tehnikum seal edasi toimima.“

„Mitte ainult reformarid, teised olid ju kah seda raha usku. Tahtsid väärindada maavarasid ja ehitada kiiret raudteeühendust Norra ja Euroopa vahele. Selleks ajaks kui see valmis sai oli Hiina juba otsapidi ise euroopas.“

„Njah, ega nad ei osanud riigieelarvet tehes kah kaugemale kui üks aasta vaadata. Mäletan, et kui ma üritasin selgitada, et peaks vähemalt 8 aastat ette planeerima, et siis teaks kuhu investeerida ja milliseid asju peaks tegema, et meie majanduse mõjuvõim maailmas kasvaks, siis vahiti klaasistunud pilkudega mulle otsa. See nägi välja sedamoodi, et majas tuli põles, aga kedagi polnud kodus,“ naeris Lembit.

„No kust nad seda ikka teadma oleks pidanud? Nad olid ju sellest nõukajärgsest ülikoolist otse poliitikasse tulnud, äri ja elukogemust null, aga mahhineerida ja nuga selga oskasid lüüa küll! Tollal oli ju meile see nali kah, et poliitikuks saamiseks on vaja vaid 100 lauset pähe õppida, nendega saab vastata kõikidele küsimustele. Põhiline oskus oli rahvale nende endi teenitud raha lubada. Kui just juhtumisi tööõnnetuse käigus üle jäi kusagilt. Nagu tuulelipud ma ütlen! Ja seest täiesti tühjad, nii tühjad , et isegi vaakumit ei olnud!“ naeris Peeter.

„Just, jah,“ naeris Lembit vastu. Tõusis siis püsti, vaatas pika pilguga ringi ja sõnas:“Ilus on see meie maa. Ma olen tervele maakerale mitu ringi nüüd peale teinud ja seda masendavat laastatud loodust näinud. Nälga ja viletsust. Hea et see kõik veel niigi läits! Siia sõites nägin ilusaid põlde, kus robotid toimetasid ja ilusaid kõrgeid metsasid, mäletan ju, et kui läksin olid nad veel nii noored, aga nüüd on juba täies pikkuses…“ tema hääl murdus ja pisar tahtis taas alla veerema hakata mööda põske, kuid ta pühkis selle kiirelt ära. „Mis sa selle vanamehe bemmiga seal putitad?“ viis ta jutu mujale.

„Ähh ei midagi erilist, sättisin seal just süüte paika. Ma teen õlletehases natuke kütust talle kah, saab ikka vahel mõned ringid teha. Kas lähme teeme ühe sõidu?“

„Muidugi! Kas see meie rallirada on veel alles seal heinamaal?“

„Alles jah, me poisiga ikka paarutame seal vahepeal. Poiss, mine pane saun sooja ja see eilne põdrapraad kah, vanamehed lähevad suruvad korra pedaali põrandasse ja siis teeme ühe korraliku peo!“

Teine osa