Lauri Tõnspoeg: 2050. Eesti. Kolmas osa

2050. Eesti.

Lauri Tõnspoeg

Kolmas osa  / Teine osa / Esimene osa

Igavuse peletamiseks oli Lembit otsustanud venna ja Leoga kalaretke ette võtta, oli ta ju kolm nädalat juba kodus olnud. Järvedest olid nad muidugi kala püüdnud ka vahepeal, aga sedapuhku otsustasid nad sõita Pärnusse, et sõber Maidu paadiga merele räime järele minna. Lembit sisestas transpordi äppi sihtkohaks Pärnu ja paari tunni pärast oli isesõitev „marsakas“ kohal. See oli 10-le inimesele mõeldud väikebuss, mis vastavalt inimeste sõidusoovidele muutis oma trajektoori, vahepeal korjas kellegi peale ja siis lasi jälle kusagil välja. Muidugi oleks taksoga kiiremini saanud, aga ega see pool tundi ju nii tähtis ei ole ning lisaks andis see Lembitule võimaluse nautida Eestimaa kaunist loodust.

Leo oli põnevil, sest ta ei olnud kunagi merd näinud. Pärnusse sisse sõites oli Raeküla kandis näha majade jäänuseid rannapiirkonnas. Siin olid kunagi olnud suured asumid, ent merevee taseme tõus oli kogu ranna ala enda alla neelanud. Mai piirkonnas olid veel mõned lagunenud korterelamute seinad püsti, kunagisest uhkest kuurortlinnast oli saanud kummituslinn. Meri oli küll taas taanduma hakanud, aga vaatepilt oli trööstitu.

„Ei tea miks need inimesed maju otse merekaldale ehitasid?“ küsis Leo.

„Hehe, mida merele lähemal need olid, seda kallimat hinda küsiti,“ muigas Lembit. „Oleks seadused lubanud, siis nad oleksid need otse merre kah vist ehitanud.“

„Tundub kuidagi väga rumal,“ raputas Leo pead.

„Jah, tagantjärele vaadates muidugi. Meri uputas neid alguses üle paari aasta, suurte tormide ajal, aga ikka ehitati juurde. Näe see seal on vana Spa hotell, seal käisid peamiselt soomlased tervisevetel, päikest ja liivaranda nautimas. Ega see meri palju ei tõusnud, keskmiselt natuke üle poole meetri, aga tormidega lammutas ikkagi rannarajooni maha. Algul tehti ikka veel korda ja loodi valle ette, aga pärast loobuti, koliti kaugemale ära. Nüüd nad on juba päris palju neid ära lammutanud, linn hakkab vaikselt jälle ilmet võtma.“

Maidul oli vanakooli lappajat meenutav 8 meetrine puupaat, mille üle ta väga uhke oli, sest see ju tema enda kätega tehtud. Klassikaliste paatide ehitamine oli tema põhitööks, selline mõnus äri, kus tegid omas tempos ja kui mõni jälle valmis sai, siis ostjaid ikka leidus. „Kui mingi asi töötab, siis ära torgi teda!“ oli Maidu põhimõte ja kohe esimestel merel veedetud minutitel sai Leo põhjaliku loengu teemal „Puupaat kui elupäästja.“ Kalastamine oli Maidu jaoks nagu töö ja hobi korraga, kuna kvoodid olid suht väikesed ja püüti vaid niipalju kui kogukond ära suutis tarbida. Seevastu sai nüüd püüda aastaringselt või noh vähemalt nii kaua kui jääd ei olnud.

„Täna on natuke lainet kah“ kissitas Mait mõnuga silmi. „Mis sa poiss nii kaame oled? Kas hakkas kõhus keerama või?“ itsitas ta. Maidule tegi palju nalja näha suurt poissi kes polnud enne merd näinudki ja tundus, et ta juhtis paati meelega suurematesse lainetesse, et see ikka rohkem üles alla hüppaks. „Jaa, täna saab teile maarottidele korraliku karusselli teha! Ma vaatan, et ega need vanad mehedki liiga jumekad enam ei ole,“ lõõpis ta edasi.

Veepritsmeid näolt kuivatades ning mõttes juba kaheldes kas see ettevõtmine ülepea hea mõte oligi, üritas Lembit asjalikku juttu ajada. „Millal siis räimepüük jälle lubati? Need olid kunagi igasugu dioksiine nii täis, et süüa tohtis vaid ühe kala nädalas ja siis keelati üldse ära?“

„Umbes kolm aastat tagasi läks vabaks, nüüd võib kala süüa jälle,“ seletas Mait. „Nende mürkide kätte surid paljud, enne kui aru saadi, või õigemini avalikult tunnistati, et see kalast pärit on. Kõik rasvased merekalad olid keelu all. Aga eks nende mürkide tagajärjed tulevad ju veel ja veel välja, osad neist dioksiinidest olid ju vähki tekitavad aga osad põhjustasid geenide mutatsiooni, need ilmnevad alles järgnevates põlvkondades. Nii palju hälvetega lapsi pole kunagi enne meil olnud kui praegu.“

„Tohohh!?“ imestas Peeter. „Sellest pole ma midagi kuulnud.“

„Sellest eriti ei taheta rääkida jah, aga igal seitsmendal lapsel on siin mingi viga külges. Ei julgeta teisi enam õieti tehagi.“

„Kas see on Agent Orange´i süü?“ uuris Lembit.

„Jaah, nii nad räägivad nüüd. See oli neist kõige mürgisem dioksiin. Seda kraami kasutasid jänkid Vietnami sõjas džungli tapmiseks, muidu nad ei näind kus need vietkongid seal kükitasid. Umbrohutõrje noh. See oli teada juba sajandivahetusel, et see sunnik moonutab geene, aga meie pioneerid panid ju jälle käed silmade ette, mida ei näe, seda pole olemas. Käisid oma raudteetamme sellega pritsimas, et niitma ei peaks. Eks neid tuli mujalt kah, tööstuse heitgaasidest ja kasvõi prügi põletamisest. Sa mäletad Lemps, et riik maksis ju veel rohelise energia toetust nendele prügi põletajatele!“

„Jajah. See oli nende arust ju tohutu edulugu, win-win diil. Prügi ladestati vähem, kõik mis põles läks ahju ja sealt korstnast tuli välja mida iganes. Aga euroliidule sai raporteerida, et meil on kõik kombes prügimajandusega ja rohelise energia tootmine kasvas kordades, jälle linnuke kirjas!“

„Hehe, jajah. See oli umbes nagu see puidu põletamise saaga elektri tootmiseks. Meie omad tegid puidust graanulid ja eksportisid need Inglismaale, seal peeti seda väga roheliseks elektriks ja maksti korralikku toetust, sama laev tõi tagasiteel siia puitu, mis lükati Auveres kateldesse, sest punased rohepesurid olid kodumaise puidu põletamise seal katlas ära keelanud. Ja selle tegevuse nimi oli puidu väärindamine!“ naeris Mait. „Selle kuradima lollaka võõra raha eest tehti ikka igasugu imelikke asju ja kannatasime meie kõik pärast.“

„Nende dioksiinidega oli ju meil kah häda,“ sekkus juttu Leo. „Mõned põllumehed kasutasid umbrohu tõrjeks midagi sarnast nagu Agent Orange, mis jõudis omakorda loomaliha ja piima sisse,“ seletas Leo koolis õpitut ja surus seepeale hambad tugevamini kokku, sest sees keeras juba päris korralikult selle õõtsumise peale.

„Mait ae! Kas need on sinu võrgud siin?“ hüüdis vöörist Peeter.

„Minu omad jah, olemegi kohal. Nonii maarotid! Ajage endid nüüd püsti ja hakkame tööle!“

Mehed ajasidki endid paadis püsti. Lähenev laine tõstis paadi nina poole meetri võrra ja merehaigusest juba niigi uimane Leo kaotas tasakaalu ning kukkus üle parda vahutavatesse lainetesse.

„Leo!“ karjatas Peeter ning hakkas juba poisile järgi hüppama, aga Mait sai tal veel sabast kinni.

„Oota metsaline! Kus sa nüüd lähed! Poisil on vest seljas, see puhub ise ennast automaatselt täis, ma keeran paadi ringi ja lähme korjame ta sealt välja! Istuge maha!“

Mait tegi paar kiiret manöövrit ja mehed tõmbasid läbimärja ning ehmatusest krampis poisi veest välja. Leo köhis mõnda aega vett kopsust välja ja Mait suunas paadi taas võrkude poole. „Ei ole häda midagi, täna on soe ilm. Tõmbame võrgud välja ja siis paneme täiel vaardil tagasi, ajame sauna soojaks ja teeme suitsukala. Sa poiss oled nüüd kah päris meremees, käisid meres ära ja kiilu alt läbi!“ teatas Mait kerge naeratusega, mis ehmunud poissi veidi isegi julgustas. „Järgmine kord kui püsti tõused aja jalad rohkem harki, siis on lihtsam tasakaalu hoida. Võta sealt kastist rätik ja kuivata ennast nüüd ära.“