Peamine alusprintsiip kestlikule majandusele on tõdemus, et elurikkus on inimkonna elukindlustus. Mida enam suudame hoida enda ümber terveid ökosüsteeme, seda turvalisem ja kestvam on meie elu. Kunagine suhtumine loodusesse kui millessegi, mida tuleb allutada ja millega võidelda, peab jääma unustusse, sest just looduslikult terved ökosüsteemid tagavad meile eluliselt tähtsad teenused: puhta õhu, vee, toidu ja rahuliku ilmastiku ning tasakaalustatud emotsionaalse baasi. On ju ilmne, et raha ei saa süüa ega mugavast elektroonikat täis nutikodust pole kasu kui sealt puudub puhas õhk või vesi. Mõelge kui kulukas ja energiarikas on vee või õhu puhastamine, kui seda ei teeks loodus. Iga mugavuse või ka esmatarbevajaduse loomisel peaks inimesed mõtlema läbi ka selle osa, mis tuleb täna looduselt tasuta.

Inimkonna kestmiseks on ülioluline, et tugevneks arusaam sellest, millistel tegevustel on taastuv ja millistel pea taastumatu jalajälg ning millises ajaskaalas. Oleme läbi ajaloo pidanud arenguks inimeste suurenevat materiaalset rikkust ja õppinud looma mugavusi, aga seda enamasti looduse saastamise, loodusvarade raiskamise ja teiste looma- ning taimeliikide või rahvaste eluolu rikkudes ja hävitades. Et meil oleks siiski veel lootust, tuleb hakata senist maailmapilti muutma. Juba 30 aastat tagasi leppisid pea kõik maailma riigid kokku bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis, millega püütakse looduskasutust ja –kaitset suunata, aga alles viimasel kümnendil on hakanud ökoloogid ja majandus- ning sotsiaalteadlased ühist keelt leidma. Räägitakse kahest olulisest printsiibist: ökosüsteemide teenuste väärtustamine ja elurikkuse null-netokao tagamine.

Elutegevuse tegeliku väärtuseni jõuame siis, kui arvestame oma majandustegevuses kulude-tulude bilanssi ka selle osa, mida täna saame looduselt tasuta. Need, nn ökosüsteemide teenused ehk hüved jaotatakse peamiselt nelja gruppi:

  • baas- ehk tugiteenused – teiste teenuste toimimiseks vajalike eelduste loomine: terviklike toitumisvõrgustike, elu- ja sigimispaikade, muldade viljakuse, aineringe ja toitaineteringe säilitamine jne;
  • reguleerivad teenused – inimestele eluks vajalike tingimuste loomine: üleujutuste ärahoidmine, õhu ja vee puhastamine, kliima regulatsioon jne;
  • kultuurilised teenused – inimeste psüühilise heaolu tagamiseks vajalike tingimuste loomine: puhkamine, teadus, kunst, usk, pärandkultuur, sport jne;
  • varustavad teenused – inimeste materiaalse heaolu tagamiseks vajalike tingimuste loomine: toit (sh põllumajandussaadused, jahiloomad jne), joogivesi, õhk, materjalid (nt puit, paber, maavarad) jne.

Mõnikord käsitletakse baas- ja reguleerivaid teenuseid koos, vahel jäetakse baasteenused üldse kõrvale selgitusega, et neile pole võimalik anda rahalist väärtust. See, et kuludele ja tuludele püütakse alati anda rahaline väärtus, on praeguse majandusmudeli kõige nõrgem külg. Baasteenustele on võimalik määrata rahaline väärtus, aga saadav summa on sedavõrd suur, et see pärsib igasugust majandustegevust. See näitab nende teenuste olulisust inimkonna elukindlustusena ning nende hinda tuleb vaadata pikemas ajaskaalas kui praegustes majandusprognoosides.

Selleks, et ökosüsteemide teenused oleks meile ka tulevikus kvaliteetselt ja tasuta saadaval, tuleb iga majandustegevuse planeerimisel tegevuse maht ja väärtus hinnata ning neid tasakaalustatult hoida. Kui nt metsa majandame vaid puiduvaru saamise eesmärgil, siis jõuame peagi nn puupõlluni, millel ökosüsteemina pole enam ühegi teise teenuse pakkumise võimet ja ka puiduvaru tagamiseks peame sinna järjest enam toit- ja mürkaineid sisse uhama. Kestlikkus tekib sellest, kui erinevad ökosüsteemiteenused on tasakaalus nii ruumis kui ka ajas ja võimalikult kõrge kvaliteediga. Sellisele kombinatsioonile kõige lähedasem on mahemajandus.

Teine oluline printsiip ökosüsteemide teenuste kõrval on igasuguse inimtegevuse poolt elurikkusele toimivate mõjude netotasakaalu säilitamine. Teisisõnu: looduselt võttes tuleb sinna samaväärselt või enam tagasi anda ja loodust kahjustava tegevuse kavandamisel tuleb läbida loogiline jada: vältimine, leevendamine, kompenseerimine. Iga maantee või raudtee rajamisel tuleb tee alla jäävad elupaigad lähikonnas samaväärsetena kaitse alla võtta, eriti haruldasi elupaiku vältida, loomade liikumisteid leevendada läbipääsudega ja haruldaste taimede isendid ümber istutada. Kõik see, mida ei suudeta vältida või leevendada tuleb kompenseerida kaitstes või taastades samaväärset ümbruskonnas. Nii saavutatakse nn elurikkuse null-netokadu. Aga on võimalik jõuda ka elurikkuse netokasuni, luues nt teetsooni selliseid elupaiku, mis toovad piirkonda liike, keda seal varem polnud ja seeläbi elurikkus kasvab (nt Suurbritannias luuakse nii kiirteede kohale pesakaste tuuletallajatele, keda enne teede rajamist neis paigus polnud).

Elurikkust hoidva ja taastava majanduse aluseks on niisiis kaks põhilist printsiipi:

  • Ökosüsteemide teenuste kaardistamine ja väärtustamine, nende kõrgekvaliteedilise tasakaalu hoidmine.
  • Elurikkuse null-netokao või neto-kasu saavutamine.

Mõlemad printsiibid peaks alati kuuluma majandustegevuse planeerimise ja mõjude hindamise faasi ning olema nüüdsest inimkonna kestmise huvides esmatähtsad. Ilma selleta jätkame endiselt looduse poolt tasuta pakutavate väärtuste raiskamist. Lisaks annab ökosüsteemiteenustele rahalise hinna määramine ka keskkonna väärtusest parema ülevaate.

Sinisest majandusest räägiti esmakordselt kümme aastat tagasi Rooma Klubi aruandes, mida aitas ette valmistada ka samanimelise raamatu autor Gunter Pauli – innovaatiline ettevõtja, kes on tänaseks sinise majanduse mudelile toetudes käivitanud üle maailma enam kui 200 sotsiaalselt ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ettevõtet enam kui 3 miljoni töökohaga. 2012. aasta Rio+20 tippkohtumisel otsustasid osad Vaikse ookeani väikesaarte arenguriigid, kelle elutegevus on ookeaniga lahutamatult seotud, et ainuke jätkusuutlik ja võimalik viis majandustegevuseks on sinimajandus. Sellest sai alguse ülemaailmne jätkusuutliku majanduskasvu toetamine just merega seotud ettevõtetes ja merendussektoris.
Milleks sinine majandus, kui meil on juba rohemajandus ja ringmajandus? Lühidalt: me võtame looduskeskkonnalt liiga palju häid asju ära ning jätame liiga palju negatiivset mõju asemele.
Oluline on erinevus mõtteviisis. Tavapärases ettevõtluses on esmaseks eesmärgiks võimalikult suur kasum ja pidev majanduskasv, mis jätab arvesse võtmata nii ettevõtluse negatiivsed mõjud looduskeskkonnale kui ka inimeste tegelikud vajadused. Sinimajandus on jätkusuutlik majandus- ja ettevõtlusviis, mis ei paku mitte ainult majanduslikke, vaid ka sotsiaalseid hüvesid praegustele ja tulevastele põlvkondadele. Tänaseks on mitmed riigid asunud toetama selliseid innovatsioone ja ettevõtteid, mis oma igapäevase äritegevuse käigus keskkonna seisundit parandavad. Enam ei piisa lihtsalt sellest, et olemasolevat looduskeskkonda säilitada.
Loomulikult võib tekkida küsimus, et kui sinimajanduse põhimõtteid järgivaid ettevõtteid on nii lihtne luua ja arendada, siis miks seda siiani pole tehtud? Kui uurida mujal maailmas loodud sinimajanduse ärimudeleid ja praktikaid, siis väga sageli on võtmesõnaks innovatsioon, uudsed teaduslahendused või harjumuspäratu lähenemine probleemile. Kui me tahame maailmas pikemas perspektiivis midagi muuta, siis tuleb sinimajanduse mõte viia ka haridusse ja kooliprogrammi, toetada loovust ning leidlikkust. Sinine majandus on majanduse tulevik.

Autorid: Lauri Klein, Helen Orav-Kotta

Jaga seda elurikkust ka teistega!