Mihkel Kangur

Oktoobri lõpus keskkonnaministeeriumi poolt avaldatud Eesti elanikkonna keskkonnateadlikkuse uuringu tulemused annavad küllalt iseloomuliku pildi meie teaduspõhisele elukorraldusele. Analüüs näitab metafoorselt, et oleme prügi sorteeriv metsarahvas. Kõlab ilusasti, kuid selle taga on peidus kurb tõde, et me oleme omandanud oskused täita etteantud ülesandeid ja anda vastuseid, mis annavad hinde 5. Näiteks oskame me eestimaalastena väga hästi öelda, et jätkusuutlik majandus ei ole võimalik ilma keskkonnahoiuta. Samuti nõustume sellega, et teistel liikidel on sarnaselt inimesele õigus elule. Tunneme, et kõige olulisemad hüved, mida mets meile pakub, on seotud meie elus hoidmisega, nagu näiteks kliimahoid ja õhu puhastamine. Aga need kõrged keskkonnakaitselised hoiakud ei kajastu meie poliitikas. Miks muidu jätkub metsade lagedaks raiumine, kuigi enamus inimesi seda ei poolda ja teadlased on korduvalt näidanud sellise majandamisviisi ohtlikkust meid elus hoidvatele ökosüsteemidele?

Samasugune suhe nagu elanikkonna hoiakute ja reaalse käitumise vahel, toimib ka poliitikute suhtes teadusesse. Eestlased on hariduse ja teaduse usku, kuid see ei kajastu kuidagi meie poliitikates. Teadlaste hoiatusi ja nõuandeid ei kiputa arvestama, kui need lähevad vastuollu parteipoliitikaga seotud majandushuvide eesmärkidega. Seda oleme näinud suurte infrastruktuuriobjektide rajamise juures, kus teadlaste seisukohti pigem naeruvääristatakse. Rail Balticu rajamist kritiseerivaid teadlasi nimetatakse poliitikute poolt Kremli käsilasteks, isegi kui nad osutavad poliitikute täitmata otsustele analüüsida erinevate trassivariantide sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Tselluloositehase rajamist kritiseerinud teadlasi üritati sundida vaikima, kuigi nad osutasid vaid Euroopa direktiivide ja plaanitava tegevuse vahelisele ilmsele konfliktile. Kui me justkui teame, aga ei käitu teadmiste järgi, kas me siis oleme ikka teaduspõhises riigis? Kas me siis ikka oleme haritud kultuurrahvas, kes on oma keskkonnaga säilitanud unikaalse sideme

Kas me oleme teaduspõhised?

Riigina kindlasti mitte, vaadates, kui laialt on levimas ebateadus ja kuidas vaatamata riiklikule strateegiale Teaduspõhine Eesti tehakse otsuseid teadust eirates. Esoteerika leviku ja teaduse rahastuse vahel on negatiivne korrelatsioon. Kui teadlased ei paku teaduslikke selgitusi maailma kohta, siis leiavad inimesed selgitused allikatest, kust seda kergemini saab. Kui parteid ja riigikogu on eestimaalaste silmis kõige ebausaldusväärsemad ja teadus ning ülikoolid selle skaala teises otsas, siis eksisteerib siin mõningane vastuolu. Ehk oleks poliitikutel oma maine parandamiseks abi, kui nad kuulaksid ja teeksid koostööd teadlastega. Meeldib ju poliitikutele mõelda, et neil on mingi roll selles, et Eesti teadus on üks maailma mõjukamaid.

Teaduse alarahastuse puhul tuleb peeglisse vaadata ka ülikoolidel ja teadlastel endil. Oleme allunud teadusadministraatorite survele võtta teaduse mõõtmise joonlauaks vaid avaldatud artiklite arv. See on lihtne mõõdik, kuid ta on kasutatav vaid teaduses eneses. Kui sa oled publitseerinud teadusartikleid, siis on järelikult su mõtted ja töömeetodid tunnustatud vastava valdkonna teadlaste poolt. Aga artiklite arv ei näita, kui hea õppejõuga on tegu ja kuidas ta oma teadmisi oskab seostada rakendustega ühiskonna hüvanguks. Vastupidi, sellise mõõdiku seadmine on ühiskonna silmis teaduse mõjukust vähendanud ja see kajastub otseselt riigieelarves.

Kuidas jõuda teadusmahuka riigini?

Teadustulemuste rakendamise oskuste poolest oleme samal tasemel keskkonnateadlikkuse uuringu tulemustes näidatuga. Meie teadmised on maailma parimad, aga need ei jõua poliitikatesse, majandusse, haridusse, looduskaitsesse, ega mujale, mis määrab meie mõnusa mineku ja heaolu.

Praegu kajastatakse Eesti teadusrahade hulgas ka EL tõukefondidest saadavad toetused, mis on valdavalt kulunud teaduse infrastruktuuri parendamisele. Meie hooned ja seadmestik on saanud seeläbi tõeliselt heaks. Aga kuna teaduse rahastus on olnud aastaid Euroopa üks madalamaid, pole ülikoolid enam suutelised seda taristut üleval pidama, hooldama ja uuendama. Rääkimata nende inimeste palkamisest, kes seal töötada saaks. Uute hoonete ehitamisel kinnitasid kõik ülikoolid, et on võimelised taristuid üleval pidama. Aga sealjuures lähtuti poliitikutelt saadud lubadustest, et avaliku sektori teadusinvesteeringud on vähemalt 1% tasemel SKT-st. Kuna seda lubadust pole täidetud, siis on ülikoolid nüüd hädas ja hooned tühjad.

Seetõttu peame olema väga tähelepanelikud kui valimiste eel hakatakse taas rääkima teaduse rahastuse suurendamisest 1%-ni SKT-st. Esiteks, kas meil on põhjust usaldada selles küsimuses neid, kes on rahvast juba korduvalt petnud? Tavaliselt ootavad poliitikud valimistulemused ära ja alles siis asuvad oma lubadusi murdma. Praegu näeme, et 19. detsembril EV Presidendi valvsa silma all antud lubadust tõsta teaduse finantserimine 1%-ni SKP-st on asutud murdma juba enne valimiste toimumist.

Võta 10 eurot ära, anna 5 tagasi ja ütle, et see on lisanduv raha.

Poliitikute sõnul on tegu lisanduva rahaga, mis nüüd teadusele antakse. Tegelikult on see raha, mis on teadusele lubatud, aga mis pole kunagi teadlasteni jõudnud. Praegu plaanitakse teadusrahastust taas ümber korraldada, aga selle tulemuseks võib olla, et teadlasteni see raha jätkuvalt ei jõua. Nimelt on ministrid omavahel kokku leppinud, et suure osa teaduse rahastamiseks mõeldud rahadest saab omale hoopis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes hakkaks seda raha jagama ettevõtetele. Tuletame meelde, et ettevõtjate esindajad on lubanud, et nemad suurendavad oma teadus- ja arendustegevuse rahastust 2%-ni SKPst. Kas selle täitmiseks suunataksegi siis riigi raha? Kui möödunud kevadel marssisid teadlased Toompeale, ei olnud ettevõtjad seal solidaarsust näitamas. Teaduskoja liikmete hulgas on ettevõtjaist vaid need, kes teenivad selliselt lisaraha, kuna nende põhitöö teadlasena pole piisavalt rahastatud.

MKM-l pole olemas kogemust ega mehhanisme, kuidas jaotada teadusrahasid, pole kokkulepitud kriteeriume ega otsustusahelaid. Küll aga teame, et Auvere elektrijaama ehitus kirjutati teadus- ja arendustegevuse rea peale. Kas teaduse rahade eest hakatakse ostma Rail Balticule vedureid, sest sellesse projekti pole suunatud rongide ostmise raha?

Me peame jõudma olukorrani, kus ühiskonna edenemiseks oleks teadusest rohkem tuge. Kuid teaduspõhist tuge ei vaja mitte ainult ettevõtjad, vaid ka looduskaitse, valitsemine, haridus, terviseedendus. Need on kõik sellised tegevused, millesse tehtavad investeeringud vähendavad SKP-d. Praegu valmivate plaanide kohaselt jäävad need valdkonnad vaeslapseks. Ometi mõjutavad just need valdkonnad meie heaolu märksa enam kui majanduskasv. Nende valdkondade endendamine tugevdab ka meie majandust.

Elurikkuse erakond on väljapakkunud Eestile uueks majandusmudeliks nö Sinise majanduse. Selle aluspõhimõtted tuginevad tugevale teadusele. Alusteaduse üleküllusest sünnivad rakendused, mis loovad ökosüsteeme taastavate ja kogukondadele tervikuna küllust toovatele  majandusvõtteid. Et selles suunas liikuda, peab meie haridus- ja teadussüsteem kaasa aitama tarkade, süsteemselt mõelda oskavate, mittelineaarset loogikat mõistvate, oma tegevust hästi kommunikeerivate heade koostööoskustega inimeste kujunemisele. See tähendab tihedat koostööd koolide, ülikoolide, ettevõtete ja asutuste vahel. See tähendab ümberkorraldusi ülikoolide töös ja väga hea haridusega lõpetajate, sh. doktorikraadi kaitsnute arvu kasvu.

Vaid selliselt suudame me kujundada Eestist riigi, mis on eeskujuks maailmale. Näidakem, kuidas toime tulla meie ees seisvate keskkonnaväljakutsetega ja luua tehnoloogiaid, mis taastavad meie ökosüsteeme, mitte ei lõhu. Me oleme pikalt jäänud unistama digiloorberitele, aeg on teha uus suur hüpe sinise majanduse suunas, sest siin ähvardab meid mahajääja rolli sattumine.

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!