Toompeal kõrgub kindlus. Päikeses, vihmas ja tuules on kandnud helepäiste vägilaste käed kivi kivile, et kõrguksid müürid, mis jäävad sadadeks aastateks hoidma võõrast võimu selle maa ja rahva üle. Maapojad on ehitanud need müürid enese kätega, oma enda linnuse ja pühapaiga peale. Mitte vabal tahtel, vaid sunniviisil, ordurüütlitele.

Iga kivi selles müüris sosistab, kuidas kivi haaval on kerkinud müürid, allutades maa väe ja jõu.

Kroonitud kindlus, mille kirdenurga torn kannab nime Landskone ehk maakroon. Linnusest sai kindlus. Kultusekohast võimukants.

Rahvas, on elu jätkumist siin nii pühaks pidanud, et on selle nimel raske orjatööga läbi sajandite oma keelt, kultuuri ja maad hoidnud. Väekat maad, millel on kive kandnud Suur Tõll ja teised hiiud.

Kalev, suur hiid, Eesti endine kuningas, kes Sa puhkad Toompea all, kas Sa veel kuuled Läänemere laineid ja metsade kohinat?

Toompea müüride vahel võib kuulda küll eesti keelt, kuid ümber Toompea laiuvad Läti piirini raiesmikud, söötis karjamaad, mürgitatud põllud ja vaesuses elav rahvas. Sisse on seadnud ennast võõras sõjajõud.

Mida me oleme teinud ihatud vabaduses, kui maarahvas on ise Toompeal, valitsedes oma maad, vett ning inimesi? Mis on meie Toompeale valituid juhtinud, et nad maa on maha müünud, ära rüüstanud ja rahva paljaks varastanud? Kas on see nende rumalusest ja oskamatusest hoida, toita ja kaitsta oma rahvast kui oma peret? Või on neil selleks tahe puudunud.

Oh armas kuningas Kalev, kui sa mu itku kuuled, anna nõu ja väge, aita, et maa saaks hoitud ja kaitstud nutikalt ning elurikkus kanduks piirist piirini, et meie külluslikkus oleks eeskujuks ka naabritele ning kaugematele rahvastelegi. Et Toompeale saaks valitud arukad, kes maad ja rahvast armastavad, ning tugevad, kes tooksid meie rahvale tagasi lootuse ja usalduse.

Jaga seda elurikkust ka teistega!