Üle kümneaastase koolidirektoristaažiga, sealhulgas viis aastat Tallinna Waldorfi kooli varem juhtinud Heli Piisang pooldab, et lapsed ei peaks õppima kõiki aineid ühepalju, vaid saaksid osa aineid valida vastavalt oma huvidele ja annetele. See tagaks, et nii õpetajad kui õpilased oleksid koolisüsteemiga rohkem rahul.

Kas Eesti haridus on kaasaegne?

Mõneti on. Väga sageli räägitakse, et Eestis on väga hea haridus. Kuid kui vaatame, millise kiirusega maailm muutub, tuleb tõdeda, et haridus ei jõua elu ja ühiskonna tegelikele vajadustele järele.

Mõnede küsitluste tulemused näitavad samuti, et koolisüsteem on mahajäänud ja osa lapsi tunneb end kui vangis – mis toimub?

Toetavas keskkonnas, kus ennast teostada ja väljendada saab, tunneb igaüks end hästi, kui ta aga panna iga päev tegema seda, mis teda ei huvita või ole võimetekohane, tunneb ennast halvasti.

Lapsed lähevad kooli seitsmeselt ja hakkavad õppima ühe ja sama õppekava järgi, kuigi on oma arengult väga erinevad. Me peaksime julgema lahti lasta klassipõhisest mudelist ja koostama õppekavad, mis võimaldavad õppida rühmades vastavalt arengutasemele ja huvidele.

Mõistagi ei saa selliseid kardinaalseid muudatusi teha päevapealt. Kuid väikestel koolidel, kogukonnakoolidel ja erakoolidel on muutuste sisseviimine lihtsam ja seepärast on oluline hoida ja toetada neid koole. Ideaalis ei peakski erakoole olema, kõik koolid võiksid olla rahastatud võrdselt ja koolid erineksid vaid sisu poolest.

Haridussüsteemi muutmine on ääretult oluline?

Haridussüsteem kujundab meie tulevikku. Investeering haridussüsteemi on kindel investeering tulevikku. Iga laps on oluline ja kõige olulisema aja oma kasvamisest veedab ta koolis. See on aeg kui kujuneb tema isiksus, arenevad anded, oskused ning ta omandab kompetentsid. Peame vaatama kooli mitte ainult kui teadmiste omandamise kohta, vaid kui mitmekülgselt lapse arengut toetavat keskkonda. Laps vajab kasvades ka head toitu, kujundab oma harjumusi, õpib suhtlema, seega tema emotsionaalne , füüsiline ja vaimne tervis peavad olema tasakaalus, et kujuneks särav isiksus. Praegune kool on pigem teadmiste omandamisele orienteeritud.

Üks avalikke saladusi on see, et suuremates koolides on palju koolikiusamist ja stressi, väga suur hulk noori inimesi vajab antidepressante. Kuidas kohe midagi muuta?

Kõik lähtub inimestest ja muutused algavad üksikisiku sisemistest muutustest. Hea elukeskkonna eelduseks on üksteisest hoolimine ja armastus, armastust aga ei ole kunagi liiga palju, eriti lapse jaoks. Last ei saa armastusega ära hellitada. Seda ei tasu segi ajada sellega, kui last üritatakse ära osta materiaalsete hüvedega. Kahjuks esineb tänapäeva ühiskonnas armastuse ja tähelepanu kompenseerimist äraostmisega väga sageli, mis teeb lapse hinge haigeks, tekitab üksinduse ja soovimatuse tunde. Nutiseadmed ei saa asendada lähedustunnet, vaid võivad võõrandumist elusast suhtlusest veelgi süvendada.

Vägivald sünnitab vägivalda. Haiget saamine tekitab reaktsiooni kätte maksta või vastu haiget teha. Märgake vägivalda, mida teie laps kogeb ka arvutimängude ja teleka vahendusel. Üks armas unejutt ja kaisutus enne magamajäämist on lapsele kindlasti stressimaandav. Eneseteostamise ja -väljenduse puudumine tekitab stressi, pidev tuupimine, ajaraiskamine tundides.

Mõned konkreetsed nõuanded lapsevanematele ja õpetajatele, et meie lapsed oleksid õnnelikumad?

Kindlasti hoolimine ja armastuse väljanäitamine. Last kasvatab eeskuju, laps matkib enda ümbruskonda ja kasvab läbi selle. Üheks nõuandeks on kasvada ise koos lapsega. Olla avatud ja võimalikult vähe öelda ei − lihtne on pidevalt keelata või seada takistusi, aga lapsevanemaina peame lubama ka proovida ja katsetada, et toetada lapse arengus vastutus- ja otsustusvõimet. Toetada last tema enda valikutes, panna tähele, mis last huvitab ja võimaldada lapsel tegutseda.

Õpetajatele soovitan olla võimalikult eelarvamustevabad, mitte kanda järgnevatesse päevadesse eelmiste päevade eksimusi süüdistava koormana, vaid pigem alustada igat päeva rõõmsa ja uuena, justkui maailm oleks võimalusterohke avar paik. See ei tähenda, et probleeme ei peaks lahendama, aga need ei tohi hõlmata liiga suurt osa ajast. Kui me loome hea ja soodsa kasvukeskkonna, hoiame tähelepanu pigem positiivsel kui negatiivsel, on lapsel suurem huvi õppida. Õpetaja kõige suurem rõõm on aga õpilane, kes on tõeliselt huvitatud õppimisest ja töötab kaasa.

Tähele tuleb panna, kui laps on väsinud. Väsimusel võivad olla erinevad põhjused, mis tuleb välja selgitada. Väsinud last ei ole mõtet sundida, sellel võivad olla tervist kahjustavad tagajärjed. Meie, täiskasvanute ülesanne on jälgida, et lapse füüsiline, emotsionaalne ja vaimne areng oleks tasakaalus. Hea toit ja tervislik liikumine on sama olulised kui õppimine, samuti uni.

Kuidas avastada laste andekust ja kuidas nende teekonda toetada?

Lapse andekust ei ole raske märgata. Tuleb olla tähelepanelik, ta annab sellest märku oma huvi kaudu.

Andekust võiks toetada kohandades õppekava. Praegu on õppekava maht kõikidele ühesugune. Kuid kas tänapäeval peavad kõik lapsed omandama kõike võrdses mahus? Arvan, et iga õpetaja ja ka vanem on minuga nõus, et iga aastaga on lapsed üha erinevama arengutaseme ja eeldustega. Kuid meie püüame neid ikka kõiki ühtemoodi ja ühtses mahus õpetada. Lisaks püütakse integreerida erivajadustega lapsi tavaklassi. Algul see idee mulle väga meeldis, kuid praktika näitab, et piisab kui klassis on üks või kaks erivajadusega last ning juba läheb suur osa õpetaja aega neile. Kui teised jäävad piisava tähelepanuta, kaotavad nad huvi õppimise vastu. Me vanematena väga kardame erisusi. Kardame, et kui lapsi grupeerida, tekib kihistumine, kus mõned ennast teistest paremaks peavad, aga me ei peaks seda kartma. Tänapäeva lapsed ongi kõik väga erilised, igal lapsel on midagi, milles ta on väga hea.

Kui me julgeme grupeerida lapsi ande ja huvi põhiselt ning ei karda vähendada huvi pakkuva aine arvelt mõne teise aine mahtu, olen kindel, et kasvatame tõelisi loovaid ja terveid isiksusi. Ühtsesse keskmisesse normi surutud õppega me pärsime loovat potentsiaali ning vähendame elutahet.

Praegune seadus võimaldab koostada kõigile individuaalne õppekava, mis on aga väga mahukas töö ja arvestades õpetajate koormust jääb ka parima tahtmise juures tegemata. Ehk siis vajame julget muutust Haridus- ja Teadusministeeriumi tasandil, mis võimaldaks õppekava mahu muutust lihtsamalt.

Kas seda süsteemi saaks kiirel viisil muuta, kuidas avastada ja toetada andekust?

Koolisüsteem muutub väga aeglaselt, praegugi püütakse, kuid tihti toovad muudatused kaasa pigem segadust ja ebastabiilsust. Kuid muutuda tuleb. Haridus- ja Teadusministeerium püüdleb selles suunas. Koolide valmisolek on erinev. Kõige kiiremad muutujad on erakoolid, väikekoolid ja kõige efektiivsemad kogukonnakoolid. Muutumine kaasab nii vanemaid kui kooliperet ja kogukonnakoolis on koostöö kooli ja vanemate vahel juba olemas.

Tuleb liikuda vanuse ja klassipõhiselt õppelt arengut toetava ja huvipõhise grupiõppe poole. Kohe praegu saavad muutusi teha õpetajad koos kooli juhtkonnaga, moodustades arengust ja huvist lähtuvalt grupiõpet, seda võimaldab ka praegune õppekava.

Palun kirjeldage ilma nime ja vanust lisamata üht õnnelikku last koolis.

Üks õnnelik laps tuleb hommikul kooli naerulsui tervitades. See on esimene märk, et tal on kõik hästi, ta on avatud suhtlema, ta võtab entusiastlikult enda asjad koolikotist välja − see tähendab, et ta on valmis õppima.

 

Intervjueeris Monika Kuzmina

Artikkel on ilmunud Delfi veebiväljaandes

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!