Tosin aastat koolisüsteemis töötanud Heli Piisang peab kõige tähtsamaks, et lapsed oleksid koolis õpihimulised ja õnnelikud ning koolitundide hilisem alustamine täidab seda eesmärki, saab ta oma kogemustest kinnitada.

Kas olete nõus ettepanekuga, et koolipäev algaks hommikul kell üheksa? Milline on teie kogemus olnud koolidirektorina töötades?

Lastele on see väga hea, kui saab hommikul kauem magada. Vanemate elu teeb see muidugi keerulisemaks, kui laps käib esimestes klassides ja teda viiakse autoga kooli, aga vanemate tööpäev algab varem. Kindlasti tähendaks see muudatusi ka ühiskondliku transpordi korralduses, et kõik lapsed pääseksid õigeks ajaks kooli, et ei tekiks suuri ummikuid jms.

Väikeses Eidapere koolis muutsime tundide aega hilisemaks ja tagasiside oli positiivne. Kui asusin juhtima Tallinna Vaba Waldorfkooli, oli seal samasugune muudatus parasjagu käimas. Kogemus näitas, et lapsed on siis tundides tunduvalt virksamad ja valmis kaasa töötama, nad ei unele. Kui tunnid algavad kell kaheksa, kulub neil esimene tund ärkamiseks. Teiseks, vara kodust välja tulles jääb paljudel hommikusöök söömata ja nad ei jaksa kaasa töötada koolilõuna saabumiseni.

Koolis on kõige tähtsam laps. Kogu korraldus tuleb luua lapsest lähtuvalt, siis saame ka rääkida õnnelikust koolilapsest.

Kas Waldorfkoolis olid tundide algusaja nihutamise tulemused kuidagi mõõdetavad?

Laste poolt on ikka üks ja seesama tulemus  ̶  nad on virksamad, rohkem valmis kohe õppima hakkama. Aga me saime aru ka vanematest ning pidime andma võimaluse, et mõned lapsed, kes tulid natukene varem, said ikkagi koolimajas olla. Kooliaja alguse muudatus toob kaasa muudatusi teistes valdkondades ja see peab sündima koostöös, arvestades kõikide võimalusi ja huve. Eidapere ajast on mul väga tore näide: vallavalitsus oli mõistev ning kogu bussigraafik tehti ümber. Iga algus on raske, aga kõik need ümberkorraldused on tehtavad ja hiljem on kõik rahul.

Trenniaegasid saab ka nihutada, aga siis lapsed ei näegi talvel valget aega?

Valget aega näevad nad koolitundide ajal, tundide vaheajal on aga võimalus minna õue ja seda võimalust peaks kasutama. Kas tunnid algavad kell kaheksa või üheksa, nii või teisiti näeb laps valget aega peamiselt aknast. Kui tunnid algavad hiljem, peaksid huvikoolid ringide ja trennide aega ka vastavalt sellele edasi lükkama. Kindlasti võtab kohanemine aega, aga laste heaolu nimel pooldan väga, et koolitunnid algaksid kell üheksa. Milline laps tuleb rõõmsamalt kooli  ̶  kas see, kes on ärganud väljapuhanult, hea tujuga või see, keda on nii-öelda voodist välja aetud ja sunnitud kooli minema? Algklassides võiks koolipäev kesta terve päeva, koos huvitegevuse, õuesmängimise ja õppimisega. Seda kuni vanuseni, kus lapsed ise kooli ja koolist koju käivad ehk siis teise või kolmanda klassini. Õues peab olema iga päev, koolidel on võimalus olla loov õppepäeva korraldamisel.

Kui palju muutis tundide algusaja edasilükkamine õpetajate elu?

Õpetajad on kahtlemata rahulikumad, suur osa neist on öelnud, et vajavad hilisemat ärkamist. Aga on ka neid, kes hilisema koolipäevaga rahul ei ole. Kuid me peame lähtuma lapsest.

Soovime, et laps oleks rõõmsam ja talle meeldiks rohkem õppida. Mis on teie arvates mõistlik kontrolltööde hulk nädalas?

Tsiteerin siin tervisekaitsenõudeid kooli päevakavale ja õppekorraldusele, kus on kehtestatud kontrolltööde läbiviimise tingimused: “Kontrolltöid ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, välja arvatud juhul, kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina. Õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö ja etteteatamise aeg on viis päeva. Nädalas võib olla kolm kontrolltööd.”

Kontrolltöödega soovitakse näha, kui palju õpilane on teadmisi omandanud. Minu meelest ei peaks seda tegema sagedamini kui kaks korda aastas. Ideaalis ma üldse kontrolltööd ei poolda, on olemas teisi võimalusi, kuidas saada tagasisidet õpitu omandamise kohta. Toon näite ühest poisist, kel õppimine väga ei edenenud ja käitumise eest ta ka igapäevaselt kiita ei saanud. Pidin ootamatult asendama matemaatikatundi, aega tunni ettevalmistamiseks oli vaid mõni minut. Otsustasin minna lastega miksikese kodulehele, mis oli sel ajal üsna uus nähtus. Ja mis juhtus, sellele poisile hakkas meeldima liitmine ja lahutamine. Arvuti ei andnud talle negatiivset tagasisidet ja ta hakkas ülesandeid lahendama selleks, et iseenda jaoks tulemuseni jõuda. Ta mõtlemine avanes.

Arvuti vahendusel on võimalik luua ja on juba loodud väga häid harjutamise viise. Ma ei poolda aga veebipõhiseid töövihikuid, sest tihti on võimalik seal lüngad täita ka teksti läbi lugemata. Paralleelselt trillimismängudega arvutis peab koolis jääma ausse valge paberileht, nagu waldorfkoolides, et areneks loov mõtlemine.

Matemaatika valem on ikka matemaatika valem, selle ju peab õpilane nii-öelda pähe tuupima…

Olin lapsepõlves suur matemaatikafänn, mulle väga meeldis matemaatikaülesandeid lahendada. Ilmselt tänu sellele, et algklassides tegi meie matemaatikaõpetaja nuputamise ringi, kuhu kõik võisid pärast tundi minna. Nuputamisring oli tõeline pärl, tekitas huvi matemaatika vastu, oli põnev. Matemaatikat ei saa pähe õppida, tuleb mõista selle loogikat. Millegipärast õppekavas valemeid enam ei tuletata, teoreemi ja tõestuse osa puudub. Minu meelest võtab see võimaluse matemaatikast aru saada. Samuti ei ole korrutustabelit vaja tuimalt pähe õppida  ̶  kui sa tead, et 3x4 on kolm nelja, mis on kokku liidetud, saad sa seda iga hetk teha, kui valmis vastus meelest läheb.

Õpetajatel kulub palju aega, et tegeleda lastega, kellel on erivajadus, ja andekate õpilastega, aga keskmiselt andekate jaoks aega ja tähelepanu napib. Toetada tuleks aga kõigi laste potentsiaali, igaühel on mingi anne. Muidu me lihtsalt toodame õnnetuid ja saamatuid inimesi. Minu arust on tähtsaim, et kõik lapsed saaksid tuge ja juhatust oma tee leidmiseks.

Üks paljuräägitud teema on algklassi õpilaste koolikoti ülemäärane raskus  ̶  ikka pole veel lahendust, et laps ei peaks tassima kõiki õpikuid kodunt kooli ja tagasi?

Mina usun, et see on iga kooli õppetöö korralduse küsimus, mida ei saa reguleerida määrusega. Võimalusi, kuidas koolikotti kergendada, on tegelikult väga palju, selleks tuleks  kõigepealt üle vaadata, mida koolikott sisaldab, kui palju on seal kunsti- ja käsitöötarbeid, õpikuid, kas on lisaks ka trenniasju. Koolis võiksid olla oma õpikud, üks kahe-kolme lapse peale, samuti võiks olla koht lapse kunstiasjadele jne. Iga kool saab olla ise loov ja vaadata läbi oma kitsaskohad. Kuna maailm ja infotehnoloogia areneb, on õpikute vajaduse muutumine paratamatu. Kodus võiks olla rohkem nutiseadmetes tehtavaid harjutusi, et arvutis olev aeg oleks mõtestatud. Miks mitte ka arvutimänge kindla õppe-eesmärgiga. Kooliruumides ei ole nutiseadmete kasutamine kogu päeva jooksul väga hea, kuna kiirguse hulk, mida tekitab korraga sadade laste nutiseade, ei ole kindlasti tervislik.

Olete oma karjääri jooksul olnud seotud mitme kooliga, mis on olnud kõige härdam hetk?

Tosin aastat tagasi alustasin Kose vallas asuvas väikeses Harmi koolis tööd kunstiõpetajana. Mõni aasta tagasi astus minu juurde ühes kaubanduskeskuses üks noormees ja ütles: “Kas teate, et tänu teile olen leidnud maailmas nii palju huvitavaid asju  ̶  mängin muusikat, olen DJ ja tulin just Austraaliast.” See poiss käis seitsmendas klassis, kui märkasin, et ta kogub laule, tal oli oma playlist. Otsisin talle Tallinnas DJ klubi, et ta saaks end koolitada. Viisin ta sinna ja sellest sai tema elu pöördepunkt. Lapsed annavad oma huvidest ja annetest ise märku, kui nad tunnevad, et saavad sind usaldada. Tuleb olla avatud ja märgata. Ta mainis meie kohtumisel ka tuleskulptuure, mida kooliajal tegime. Mõnikord on need väikesed asjad, mida lastega koos teed. Kümme aastat oli möödas ja selline tagasiside oli väga südantsoojendav.

Artikkel on ilmunud portaalis Pealinn

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!