Enn Kaljo, siseökoloog ja loodusega Sina peal olev praktik

 

Kõik vajab parema nägemise huvides perspektiivi ja distantsi.

Kui vaatame suuri asju, nagu maastikud ja isegi suuri maale, erinevaid kunstiteoseid, siis distants annab neile tervikliku tajumise ja hoomamise. Lähedalt võib näha hästi detaile, aga mitte iial kogu tervikpilti. Ka linnulennult võime palju näha ja paremini mõista, isegi siis, kui suudame linnuna tõusta maiste sebimiste ja askeldamiste kohale, vaadeldes kõigele hoopis erinevast rakursist ja hoomates selle sebimise tegelikke põhjuseid.

Soovides saada tervikpilti Eestist ja Eestis toimuvast, on tihti kasulik ja pigem isegi vajalik minna võõrasse keskkonda, võõrasse kultuuri ja paika, kasvõi lühikeseks ajaks – et saada aru inimeste hulgas ja nende peades toimuvast … ka pikemaajaliste protsesside puhul.

Olles oma elus palju reisinud, erinevaid kultuure näinud ning neis toimuvat tähele pannud, oskan ma teha järeldusi ja tõmmata paralleele nende vahel. Ka Eestis, mitmes paigas elanuna, olen näinud meiegi rahva hulgas erinevaid hoiakuid ja mõttelaade. Sellest selgusest sünnibki tõdemus, millest siin nüüd teile kirjutan.

Lähenev kevad annab endast märku ka Eestis, ehkki seda ei pruugi veel tunda. Päevad ometigi juba pikenevad ja valgust on nii toas kui õues rohkem ja lampe ei pea põlema panema, päike  paistab juba täies hiilguses aknast sisse.

Portugalis särab päike päeval imeliselt ja juba saab nii mõnigi endale näole jume. Sõites peale kolmeaastast vaheaega taas Portugali ja suheldes inimestega, paistab tihti silma teadmatus sellest, et loodusel on omad seadused ja inimeste omad seda ei muuda. Kui neid ei arvestata, siis maksab loodus karmilt kätte. Nii juhtus paar aastat tagasi, kui Kesk-Portugali tabas metsatulekahjude laviin, mis levis tugeva tuule ja kuivusega kõikjale, kus isegi oktoobris ületas temperatuur väljas +35 C.

Tuli levis siis üle mägede ja mööda eukalüptisalude latvu mängleva kerguse ja möllava orkaanina.

Pikem lugu on aga see, kuidas siinsed metsa- ja maaomanikud eukalüptikultuse võrku langesid. Paberitööstuse gigandid on tuntud oma poliitika poolest, kus otsitakse kiiresti kasvavaid puuliike ja kohti, kuhu seda umbrohuna levivat sorti kasvama panna. Portugalis kasvab eukalüpt tõeliselt kiiresti ja puud ei jõua isegi täiskasvanuks ja jämedaks saada kui juba lõigatakse nad maha ja saadetakse paberivalmistuseks.

Brasiilia ja Portugal on mõlemad ühte keelt kõnelevad maad, kus on eukalüpti lihtne kasvatada. Portugalis kasvavad eukalüptid pigem keerulises kohas: mägede nõlvadel ja sügavates orgudes, kuhu masinad naljalt ligi ei pääse. Nüüd aga turritavad põlenud puude lehtedeta pulgad kõikjal. Mis veel veidram, alt ajavad eukalüptid lõpmatult palju juurevõsusid peale, keegi ei jõua tegeleda põlenud puude mahavõtmisega. Rahvas räägib, et taolised põlengud juhtuvad iga 7-10 aasta tagant, seega pole lootustki, et neist puudest kunagi täiskasvanud metsad saavad.

Külastasin hästi hoolitsetud maamõisa, mis pääses sellest põlengust tänu sellelele, et neil oli vana kulu ära koristatud, kuivanud puud ka maha võetud ja aiad kastetud.

Kes hooletusse jätsid oma maad ja metsad, need jäid neist ka ilma.

Eukalüptihullus tekkis siis kui leiti, et puidu pealt saaks ilmatult palju kasu lõigata. Selleks võeti maha Portugali tüüpilised okaspuumetsad ja osad lehtpuumetsadki – olgugi, et lehtpuud oleks päästnud segametsades paljud metsad tulehävingust. Monokultuur on kasuahnuse ja rumaluse musternäidis, mille taolist esineb igas maailmanurgas, palju kahjuks ka Eestis.

Tulemused on nüüd aga kõigile näha – loodus võttis siit oma tolli. Metsaomanikele jäi rikutud ja pooleldi hävinud mets, mille all lokkab nüüd juurtest tärganud uus eukalüptivõsa. Osa materjali saab veel kütteks kasutada, kui võsa alt ära koristada. Portugalis on levinud kultuurmaastik,  metsikut metsa on üsna vähe. Sellest on kahju. Mägede vahele on rajatud paisjärved hüdroenergia tootmiseks. Tänu sellele ei kiirusta Portugal eriti päikeseenergiat kasutusele võtma, erinevalt Hispaaniast on siin päikeseenergia jaamu rajatud vaid käputäis. Siinne päikeseenergia potentsiaal on samas palju suurem kui Saksamaal, ometigi ei kasutata seda niisuguses ulatuses ära. Hüdroenergiat saaks toota ka nii, et jõgesid ei paisutataks üles, et kaladele jäetaks alles nende looduslik rännutee ja koelmualad, veelindudele nende pesitsuspaigad ja -alad.

Taolisi hüdroenergialahendusi on edukalt juurutanud Austria, kel on oma suured jõed olemas. Väiksemate jõgede tarbeks on leiutatud jõepõhja asetatavad ja spiraalina sissepoole keerleva vee pöörisenergiaga generaatorid.

Eelneva pika jutu mõte on nüüd selles, et näidata, milliseid suundi Eesti ei peaks arendama. Meil on võimalus minna ekstensiivse arengu teelt kvalitatiivse arengu teele. Võtta kasutusele Kirde-Eesti aherainemäed, arukate lahenduste juures on seal ladestatud materjali võimalik kasutada veel sadu aastaid, sest need koonuspüramiidid sisaldavad paljusid haruldasi ja väärtuslikke keemilisi elemente. Oleks asjatu neid lihtsalt seal hunnikus hoida.

Eesti peab minema loodust hoidvat teed, mitte nagu mõned maad, kus veel ei teatagi, et loodus on suur väärtus. Mitte valima nende riikide teed, kus keskkonda on üleliia püütud allutada isekatele plaanidele.

Ometi kuuleme ka Eestis pidevalt uutest ja suurtest ja veel suurematest projektidest, mille arendajad on kas asjatundmatud või on neil silme ees kogu aeg terendamas suured rahamäed, suur hulk nulle mingi numbri taga segab neil reaalsusse tagasi tulla.

Toon siin ühe lihtsa ja paljudele teada võrdluse tööstuslikust kanepist saadava tselluloosi ja puidust saadava tselluloosi hulga kohta. Kõige kiiremini kasvab jällegi too eukalüpt, mis on materjaliküps juba 12-20 aastaga, ent võiks kasvada vabalt ka 50 ja 100 aastaseks. Eestis ei ole ühtki puuliiki, mis nii kiiresti kasvaks. Meil peaks puidust tselluloosi saamise aluseks olema 70 aastane mets. Tavapärane paberipuu sisaldab kõigest 35% tselluloosi. Üleliigne ligniin ja veel muu materjal uhutakse kemikaalide abiga sealt välja. Kanepi puhul on saak küps igal aastal, tselluloosi osakaal on kuni 75%. Kui asendada mõnedki kultuurid Eestis kanepiga, võtta uuesti kasutusele söötis maad, siis saaks kasvatada nii tselluloosi, tekstiili, kui ka väga tugeva loodusliku plastiku jaoks suurel hulgal kanepit. Ja tööstuslik kanep, ehk õlikanep ei ole see, mida mõned arvavad, et ta on: ta ei tõsta kedagi „pilve“ ja ei ole keelatud ainete nimekirjas.

Tulles metsa juurest näiteks Rail Balticu juurde, siis isegi metsapuitu ei ole meil nende rongidega vedada. Milleks me peaksime olema mingi toorainemaa, kui me tahame olla arenenud riik? Olulist kaubavedu ei ole siitkaudu ette näha ka Venemaalt, sest suurem osa käib neil laevadega oma sadamatest.

Raudtee puhul on oluline, et see teeniks kõigepealt kohaliku rahva huvi. Meil on olnud rikkaliku raudteevõrgustikuga riik – see tuleb taastada ja viia raudteeharud igasse linna ja alevitesse. Ei, rongid ei pea hakkama igasse alevisse sõitma. Mitmes maailma riigis, näiteks Saksamaal on arendatud välja trammiteelt rongiteele sõitmise võimalus. Trammid saaksid raudteed kasutades jõuda väiksemate kohtadeni, kuhu rongidel ei peaks olema otstarbekas liikuda. Võimalus on arendada välja elanike vajadusi kattev väikebusside- või nõudmisvedude süsteem.

Trammiliikluse arendamine oleks koos rongiliikluse tihendamisega siin ja kohaliku võrgustiku taastamisega meie jaoks arengut loov nähtus. Paljud äralõigatud Eestimaa paigad saaksid tihedamalt ja puhtamalt liituda üleriigilise transpordivõrgustikuga, ilma õhusaastet juurde loomata. Praegune bussiliiklus on iga aastaga tihenev ja see muutub kahtlemata probleemiks, sest õhusaaste sellest ju suureneb.

Lisaks kõigele eelpoolmainitule tuleks riigi reservmaade oksjonile panemine lõpetada ja hakata jagama noortele maale ümber asunud peredele pikaajaliseks kasutuseks põllu ja metsamaad. Kui selline pere on end maal paika sättinud ja neile tuleb juurdekasvu, siis võib maa noorele perele kinkida. Nii saab toetada, et maakohad ei jääks tühjaks.

Eesti ei ela üle otsuseid, mis on tehtud ahnuse ja rumaluse laineharjalt. Loodusrikkused on meie kõigi omad ja rahvana peame seisma nende säilimise ja rikastamise eest. Loodus on osa meist ja meie osa loodusest, muud valikut ei ole.

Linnakultuur on tekkinud tarbimisele, see on kunstlik ning ei saa kaua sellisena kesta. Siin tuleb samuti sisse tuua säästev liin, mis muudaks ka linna looduslikumaks ja tervislikumaks. Tuleb luua ja kasutada meetmeid, mis ärgitavad arukaid inimesi maale ümber kolima.

Inimene on õnnelik vaid omas elemendis – selleks on kahtlemata Loodus suure algustähega.

Armastagem teda ja hoidkem teda!

 

 

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti ja tähele pandud teostatavaid ideid.

Jaga seda elurikkust ka teistega!