PRESSITEADE
21.05.2020

Elurikkuse päev – “Loodus on lahendus”

Tekst: Lauri Klein Pilt: Riina Eigi
Iga aasta maikuu 22. päeval tähistab loodust hoidev osa inimkonnast rahvusvahelist elurikkuse päeva. Sel aastal on selle päeva motoks „Loodus on lahendus“.

2020. aasta on meile juba näidanud, mis juhtub kui me loodusega jamame, mitte ei näe temas liitlast. Loodus pakub meile kõikjal koostööd ja seda omakasupüüdmatult, sest saab väga hästi ka meieta hakkama. Kas peaksime siis olema kadedad või ehk hoopis tänulikud?

Tänavu on looduse märgid meile eriti selgelt kätte toodud – kõik soovijad näevad, mis juhtub kui loodusesse suhtutakse koostöö asemel vallutamisega. Aasta alguses rullus lahti keskkonnakriis, mille tagajärjena tekkis meditsiini kriis, tervisekriis, majanduskriis. Tänavuste kriiside põhjused ei seisne mitte viiruses või loomades, kellelt me haiguse saanud oleme. Kriisi põhjuseks on inimesed, kes oma kujuteldava heaolu nimel on võtnud elupaigad teistelt liikidelt. See on sundinud neid ellujäämise nimel inimese loodud elupaikadesse tulema. Veelgi hullem on see, kui inimene on teistes liikides näinud vaid omakasu, tarbimisväärtust. Selline mõtteviis on selge enesetapp.
Juba eelmise sajandi 90ndatest aastatest alates on sarnaselt rahvusvahelise kliimaleppega kõik maailma riigid koondunud ühiselt maailma elurikkuse kaitseks ning kasutamise reguleerimiseks mõeldud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alla. Selle raames on juba kolmeks dekaadiks koostatud ühised strateegilised plaanid, et elurikkuse kadu peatada. Sellele vaatamata vähenevad endiselt nii looduslike liikide arv kui nende elupaikade pindala.
Liikide kadumine maailmas on endiselt pea 100 korda kiirem kui see oleks inimese tegevuseta. Kadumas on nt iga kaheksas linnuliik. Üldine suund on inimesel endiselt kasvatada ühetaolist keskkonda, nii põllul kui metsas ja isegi aias ning laudas. Samuti püüame ka pandeemiaga saada hakkama desinfitseerimisega – selge joone tõmbamisega inimese ja looduse vahele. See on vale suund, see on suund hukule, sest sellise steriilse maailma pidamine muutub järjest kallimaks, steriilsus loob soodsa pinnase patogeenidele ning vähendab looduse ja inimese loomulikku vastupanuvõimet. Endise mitmekesisuse taastamine võtab aega mitmeid inimpõlvi.

Siiski, on märke ka lootusele – õhk ja vesi on traditsioonilise raiskava majanduse seiskumise ja inimeste väiksema sebimise tulemusena puhtamaks muutunud. Suurulukid liiguvad julgemalt ringi. Ka looduskaitsealade üldine pindala kasvab, aga vaba liikumine nende looduslike saarekeste vahel on teistel liikidel endiselt raske.

Meil siin väikses Põhjala riigis on veel loodust, aga kauaks leidub lootust et oskame seda hoida. Seni kuni näeme selles vaid kujuteldavat rahulolu toovaid kõlisevaid seekleid, aga mitte koostöövõimalust, on lootust vähe. Selle asemel et vaielda ja kakelda, märgakem elurikkust ja õppigem üksteise ning loodusega koos olema. Jätkem raiskamine, saastamine, ületarbimine ja hävitamine minevikku ning võtkem ette tasakaal – võta vaid nii palju kui suudad vastu anda, tegelikult, mitte kujuteldava krabiseva või kõliseva näol. Me oleme vabad tegema oma valikuid ise, tehkem need siis kaalukalt ja mis peamine, tark ei torma.

Maailmast võib tuua hulgaliselt näiteid, kus inimese leiutatud kestlikud lahendused on tegelikult looduses ammu juba olemas. Piltlikult öeldes püüame kogu aeg jalgratast leiutada, et sellega siis reha otsa sõita. Selle asemel võiks vahepeal natuke aja maha võtta ja enda ümber elurikkuse toimetamist jälgida, lahendused on kõikjal meie ümber olemas.

Nii inimene organismina kui ka loodus on haprad ja mõtlematu enesekesksus on mõlemale surmavad. Seda õpetavad meile nii pandeemiad kui ka iga väiksem märk looduses. Nähkem siis kaugemale oma ninast ja märgakem elurikkust, nii enda ümber kui enda sees. Loodus oma kestliku koostöö mudelina on lahendus nii pandeemiate vältimiseks kui ka sisulise kestliku heaolu saavutamiseks.

Hoiame elu ja elurikkust – Loodus on lahendus!

Jaga seda elurikkust ka teistega!