Hiite Maja sihtasutus ja Elurikkuse Erakond kutsuvad eeloleval pühapäeval 24.02. tähistama Eesti Vabariigi 101. aastapäeva põlisel moel esivanemate väepaikades. Üleskutses seisab: „Võtke kaasa lipud, et muuta see päev pidulikumaks ja tuua oma kodudele, seltsidele, ettevõtetele ja riigile põlist väge, rõõmu ja tarkust. Uuendame meie rahva tava tähistada olulisi tähtpäevi hiites sini-must-valgete lippude all.“

Organiseeritud kogunemine üle Eesti algab 24.2.2019 kl 13.00:

  1. Harju- ja Raplamaa inimesed on oodatud üheskoos Saula siniallikatel. Saula hiis kannab sümboolselt Eesti rahvusvärve. Retke viib läbi Artur Talvik (tel 50 21 989, artur@talvik.ee).
  2. Harjumaa teine kogunemiskoht on Muraste hiis Harku vallas. Kogunemine kl. 13.00 Muraste mõisa ees. Programm puudub, kuid võtame vastu kõik, mida loodus pakub. Muraste hiie kohta saab ka pärimusi kuulda. Val Rajasaar (tel 51 58 379) 
  3. Läänemaa kohtub Jalukse hiietammedega Enn (Atma) Kaljo juhtimisel (tel 55 906 784, enn.kaljo@gmail.com).
  4. Tartu-, Põlva, Võru- ja Valgamaa on oodatud Taevaskojas, kus retke viib läbi Ahto Kaasik (tel 56 686 892, ahto@hiis.ee).
  5. Virumaa inimesed on oodatud Purtse hiiemäele, kus neid ootab  kohaliku elu edendaja Kaja Toikka (tel 56 467 137, toikka.kaja@gmail.com).
  6. Pärnumaa läheb avastama Tõotuse mäge Mati Kosega (tel 52 36 926, mati.kose@gmail.com).

Eesti on peale taasiseseisvumist taastanud enamiku riiklikke sümboleid, traditsioone ja institutsioone, kuid looduslike pühapaikadega seotud tavad ja kultuurimälu ootab siiani uuendamist. Ometi on hiied päris-Eesti, oma ja põline esivanemate pärand. Tuleb nõustuda laulja ja helilooja Tõnis Mäega, kelle sõnul ei saa Eesti päriselt vabaks enne, kui saavad vabaks meie hiied.

Pühapaikasid leidub kõikides maakondades ja kihelkondades ning paljudes külades. Pühapaikadega seotud teadmised, tavad, uskumused, kohanimed ja pärimused hoiavad olulist osa meie vaimsest pärandist ja kodutundest. Pühapaikade pärand ühendab meid ka teiste soome-ugri rahvastega ja laiemalt maailma põlisrahvastega. Looduslikud pühapaigad on meie ja inimkonna vanimad kaitsealad.

Avaliku arvamuse uuringute kohaselt on ühiskonnas vähe nähtusi, milles valitseks niivõrd tugev konsensus na looduslike pühapaikade osas. Enamik eestimaalasi (2014. a koguni 86%) peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks. Vähemalt kord aastas külastab teadlikult mõnd pühapaika 30% ja kord mõne aasta tagant 70% vastanutest. Kui pühapaikadega seotud teave oleks paremini kättesaadav, külastaks pühapaiku sagedamini 70% vastanuist.

Põline looduslik pühapaik on hiis, kivi, puu, veekogu, koobas, pank või muu paik, mida esivanemad on pidanud pühaks ja/või kasutatud põliste tavade järgimiseks. Mitmed pühapaikadega seotud tavad nagu tervisevee toomine, kogukondlike pühade pidamine, (jaani)tule tegemine, palvetamine ja andide jätmine on jõudnud paljudes pühapaikades elavalt meieni. Pühapaikadel on tähtis koht ka meie riikluse tekkimisel ja arenemisel. 1884. aasta 5. juunil pühitsesid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed esimese sini-must-valge lipu Pühajärve ääres selle püha veega. “Taara vaim, kes Eesti rahvast senini kõigest viletsusest hoolimata elul on hoidnud, olgu silmapilgul ja ka edaspidi meie kaitsjaks,” ütles EÜSi toonane esimees Peeter Hellat, pühitsedes lipu Taara nimel eesti rahvale.

Enne teist maailmasõda oli tavaks tähistada sini-must-valgete lippude all rahvuslikke tähtpäevi looduslikes pühapaikades.  Toonastest ajalehtedest võib lugeda, kuidas rahvuslikel tähtpäevadel kogunesid tuhanded inimesed lippude all hiitesse tuld tegema, kõnesid pidama, laulma ja tantsima. Selliseid pühi peeti Virumaal Tammiku ja Ebavere hiies, Tartumaal Ervu ja Terikeste hiies jm.

Nõukogude kord keelustas meie rahvuslipu ja kustutas paljude eestlaste hiiemälu. Memmed-taadid Viru- ja Läänemaal jm meenutavad, et tollal ei juletud neist asjust isegi kõnelda. Nüüdseks on Eesti Vabariik oma sümbolid, institutsioonid ja mitmed traditsioonid taastanud, kuid hiiepühade tava alles ootab uut tulemist.

Niisiis võtkem eeloleval nädalavahetusel hiitesse kaasa oma kodude, seltside, kaitseliidu malevate jt ühenduste lipud. Jätame koju erakondlikud jm erimeelsused ja tähistame Eesti sünnipäeva esivanemate väepaikades ühiselt ja väärikalt. Uuendame ilusat tava, muudame selle pidupäeva eriliselt meelejäävaks ja anname oma riigile ja selle sünnipäevale põlist sisu ja väge.

Kuidas leida kodule lähim pühapaik, saab vaadata allpool viidatud pühapaikade kaardilt. Lisan allpool ka väikse meelespea headest tavadest, et hiieskäik läheks paremini korda.

Valdav enamik pühapaiku on täna kaardistamata ja kadumas koos viimaste mäletajatega. Varem kaardistatud ja erinevates andmekogudes talletatud ligi 1200 pühapaika said aga 2018. a ühisele kaardile. Hiite Maja SA, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ning Maa-ameti koostöös valminud kaardi leiab siit:

http://hiiepaik.ee/vaata/kaardirakendus/

Mobiilisõbralik kaart avaneb siin: http://hiiepaik.maps.arcgis.com/apps/webappviewer/index.html?id=09558607d1dd4c07acc46c338b2196ac

HEAD TAVAD

Maailma Looduse Fondi (WWF) ja Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) nimetavad looduslikke pühapaiku inimkonna vanimateks kaitsealadeks ning soovitavad seal austada põliseid tavasid. Paljudele põlisrahvastele on omane arusaam, et pühapaiga loob ja seda muudab hingestatud loodus. Inimene külastab pühapaiku, kuid ei sekku seal looduse kulgu. Nii on hiied põlised looduskaitsealad, kus on meieni jõudnud märkimisväärne osa Eesti maastike mitmekesisusest ja elurikkusest.

Hiis on põline väe ja tarkuse kogumise, tervendamise, palumise, tänamise, pühade pidamise, jumalate ja esivanemate austamise ning looduse ülevuse kogemise paik.Põliseid tavasid austades võib pühapaigast leida kosutust ja abi. Hiiteks on valitud ilmselt väekohad, mis võimendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid. Seal tehtu, olgu see siis hea või halb, pöördub mitmekordse jõuga tegijale tagasi.  Seetõttu on põlised pühapaigad heade mõtete, sõnade ja tegude kohad. Eesti eri paigus on pühapaikadega seotud ajaloolised tavad sarnased:

PUHTUS.  Hiide tule kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja. Hiiest lahkudes võta kaasa prügi.

PUUTUMATUS.  Hiies ei tehta mõtte, sõna ega teoga liiga ühelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Hiiest ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, küttida, kalastada, loodusande varuda, ega välja viia.

RAHU.  Hiies hoitakse argipäevil vaikust ja rahu, et mitte häirida selle külastajaid ega asukaid. Hing või haldjas on igal puul, kivil ja paigal. Kogukondlike hiiepühade juurde aga kuuluvad nii rõõmus laul kui ka tants.

ANNID.  Hiiepuudele võib anniks siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Pane tähele, et see poleks pingul. Hiide võib anniks jätta münte, osakese värskest toidust ja joogist jms. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda, kui need pole just tehismaterjalist.

Enne hiide sisenemist seisata ja rahusta meeled. Maarahvas on metsa teretanud ja hiiele austuse märgiks paljastatud päi kummardanud. Avatud süda ja puhas meel kogeb rohkem.

Ootame Sind kogu perega!

 Foto: Taevaskoda, Eesti Vabariik 100, Tiit Kaasik

Jaga seda elurikkust ka teistega!