Millist Euroopat me tahame? Sellele küsimusele vastates peame alati meeles pidama Eesti huve. Eesti vajaduste esiletoomist Euroopas nimetatakse popsluseks. Ent selles pole midagi halba, kui Euroopa asju ajades Eesti huve silmas peame. Vastupidi, see on isegi vajalik.

Eesti valitsuspoliitikud on ajast-aega eurobürokraatide ees koogutanud ja ennast mõisa sahvrile lähemale upitanud, samal ajal lastes oma inimeste turjal pajuvitstel tantsida. Eriti ohtralt on sellist mõtteviisi juurutanud Reformierakond. Oravate juhtkond kubiseb nomenklatuurist ja vohava bürokraatia tingimustes üles kasvanud broilerifarmi kasvandikest, kes painutavad osavalt kaela nii Moskva kui Brüsseli suunas.

Arutu rehepapluse sümboliks on Rail Baltic, mille eest on Reformierakond kõige südikamalt võidelnud. Reformierakond on raha nimel nõus Eesti looduse ära lagastama. Lääne-Euroopa loodus on tööstus- ja taristuehitiste tõttu praktiliselt hävinud. Karude, kitsede ja kobraste elupaikast ei maksa rääkidagi, hunt on ammugi looduskaitse all.

Reformierakonna 17 aasta pikkuse valitsemisaja jooksul hakkas erakond pidama euroraha võimaluseks, kuidas kodustada isemõtlejatest ametnikud ja maandada teisitimõtlejate initsiatiiv. Kõik, kes on vähegi kokku puutunud eurotoetuste taotlemisega, teavad, milline tohutu bürokraatia sellega kaasneb. Seda kõike ei nõua ega eelda Euroopa Liit, vaid meie oma ametnikud.

Euroopal pole vaja, et Eesti muutuks samasuguseks igavaks Euroopaks. Neil on vaja, et jääksime Eestiks ja eestlasteks, säilitaksime oma eripära ja omanäolisuse, pärimuskultuuri ja põikpäise uudishimu. Euroopale on vaja nutikate digilahendustega savi- ja palkmajade Eestit. Eestist europarlamenti valitav saadik peab seisma mustikate, värbkakkude ja huntide Eesti eest. Meie puhast toitu tootvate talunike ja kalurite eest. Eesti teadlaste ja kunstnike arenguvõimaluste eest. Euroopale on vaja meie elurikkust ja nutikate digilahendustega vürtsitatud ökoloogilist elukogemust.

Kogu maailm seisab silmitsi läheneva keskkonnakatastroofiga. Kliimamuutused ja sellega koos toimuv massiline liikide väljasuremine on teemad, millega peavad kõik maailma riigid lähiajal tegelema. Oleme Eestis veel väga heas seisus, meil on palju puhast loodust. Sajad tuhanded inimesed saavad igal suvel käia metsas marjul ja seenel.

Kui suudame hoida oma loodust, siis on kogu Euroopal lootust. Parim kaitse keskkonnaprobleemide vastu on loodus ise. Kliimamuutuste vastu saab kõige paremini võidelda metsaga. Kogu Euroopa peab taastama oma loodusmaastikud. Eestis saavad eurooplased seda õppida. Euroopal on vaja Eesti kogemust, vaateid ja oskusi. Seepärast peame ära hoidma, et me ei muutuks samasugusteks eurotümikateks nagu reformierakondlik nomenklatuur.

Eestil on praegu valida, kas taastada ja hoida loodusmaastikke ning püüda niimoodi ära hoida traagilised kliimastsenaariumid või võidelda miljonite kliimapagulastega. Üleilmsed keskkonnamuutused toovad kaasa rahvaste rände. Eesti kultuuri ja elukorralduse säilimise nimel peame sellele vastu astuma.

 

Artikkel on ilmunud 23.04.2019 Õhtulehes

Jaga seda elurikkust ka teistega!