Ahto Kaasik

Ilmselt pole ühtegi eestlast, keda jätaks ükskõikseks Pühajärv, Tamme-Lauri tamm, Kaali järv ja Panga pank. Need on esivanemailt päritud väepaigad ja meie vanimad looduskaitsealad. Peale nende leidub meie maal aga veel tuhandeid teisi pühi hiisi, allikaid, kive, mägesid jm looduspaiku. Eesti võib olla väike pindalalt ja rahvaarvult, kuid pühade paikade ja põlisrahva pärandi poolest on meie maa suur ja rikas. Lääneriigid on enamiku oma looduslikest pühapaikadest juba ammu kaotanud. Paraku on see haruldane pärand meilgi kiiresti hävimas.

Hiljutiste selgete ja külmade päevade ajal tegin järjekordse ringsõidu Tartumaa hiitesse. Loodus tuletas meelde, et elame imekaunil maal. Puud ja kõrred kandsid helendavat härmarüüd ning lumi ja päike lõid imelisi valgusemänge. Kõige ilusa kõrval torkas kõikjal silma kunagise ja praeguse hiierüüste jälgi. Ervu ja Unipiha hiites laiuvad värsked raielangid. Kiigeoru hiiesalus kõrgub kuivenduskraavi vall ja Mäletjärve hiiemäe küljel haigutab vana kruusaauk. Terikeste Mäesuitsu hiies viib maantee otse üle vana hiiepärna juurte. Selle asemel, et tee ümber hiie suunata või hiies kiirust piirata ja puu all üks sõidurada sulgeda, vuravad kõik veokid, traktorid ja bussid iidse puu okste alt läbi. Masinad on puu tüve ja maapinda korduvalt vigastanud. See pole mitte unustatud ja teadmata pühapaik. Hiiepuu on loodus- ja muinsuskaitse all ning esivanemate tavade austajad käivad selle juures palveid ütlemas ja annipaelu sidumas. Puu all on mitmeid silte, mis tunnistavad, et Eesti riik justkui hooliks sellest paigast. Ja samas – hiljuti on üks suurem masin taas hiiepuu kõrgemat haru vigastanud.

Aastate jooksul olen viinud Terikeste hiiemäele bussitäite kaupa tudengeid ja tutvustanud seda paika kui ilmekat näidet riikliku kaitse küündimatusest. Hiiepaikade loodus- ja muinsuskaitse on sageli vaid näiline. Neis paigus üles seatud siltidel võiks sama hästi olla kiri – arheoloogiamälestis – see paik ei ole tegelikult riigi kaitse all, tehke siin, mis iganes pähe tuleb.

Saab ka teisiti. Eestkosteorganisatsioonide Hiie sõbra tiitel omistati eelmisel aastal rahvusvahelisele FSCle ehk Metsahoolekogule. Alates 20.03.2018 peavad FSC kontrollitud tarneahela ettevõtted tõendama, et nad ei kasuta looduslikest pühapaikadest raiutud puitu. FSC märgi on endale vabatahtlikult taotlenud ligi 300 Eesti puiduettevõtet, sest see on majanduslikult tulus. FSC märk tõendab keskkonna- ja pärandisõbralikku toodet ning teadlikud tarbijad on nõus maksma maailmaturul selle eest kõrgemat hinda.

FSC tellimusel koostasid Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus, Hiite Maja ning Maa-amet seni kaardistatud pühapaikade kaardirakenduse ning see avaldati 2018. a kevadel riiklikus metsa- ja geoportaalis. Kuid paljude ettevõtete ja hiiesõprade rõõm jäi üürikeseks. Mõne suurema metsafirma nõudmisel, Muinsuskaitseameti heakskiidul ja Keskkonnaministeeriumi käsul võeti kaart peagi maha. Metsanduse ja pühapaikade osas on riiklikud ja era-ärihuvid aetud lootusetult sassi. Õigemini – seal, kus peaks valitsema avalik huvi, suunab otsuseid väheste omakasu.

Kui vabatahtlik koostööring Hiiepaik poleks pühapaikade kaarti oma veebilehele üle viinud, pidanuksid sajad väiksemad ettevõtted FSC serdist loobuma ning oma äri koomale tõmbama. Kokkuvõttes võib öelda, et vabatahtlikud päästsid Euroopa kultuuripärandi aasta vaatamata ametkondade hiievaenulikkusele.

Läinud kevadel toimus kultuuriministeeriumis pühapaikade kaitse teemaline nõupidamine. Minister Indrek Saarelt ja teistelt kohal olnud kultuuri- ja loodusametnikelt küsiti, kas nad võivad kinnitada, et Eesti riigiasutuste mööbel või vetsupaber pole valmistatud hiiepuudest. Vastuseks kõlas vaid vaikus.

2008 a Kultuuriministeeriumis vastu võetud pühapaikade arengukava nägi ette pühapaikade täiemahulise ja kiireloomulise kaardistamise, nende õigusliku määratlemise ja kõigi pühapaikade kaitsmise. Paraku on kümme aastat hiljem valdav enamik meie pühapaiku ikka veel kaardistamata ja seadustamata, riik müüb hiisi mh metsafirmadele ja soodustab nende rüüstamist. Unustamise tõttu on eelolevatel aastatel kadumas kuni 3000 põlist pühapaika.

Vabaduslaulik Tõnis Mägi ütles mõni aasta tagasi, et Eesti pole vaba, kuni vabaks pole saanud meie hiied. Teatud mõttes jätkub muinsuskaitses nõukogude okupatsioon. Kuni 1940. aastani olid muinasvarade seaduses hiied, ohvrikivid ja allikad olemas. Ateistlik nõukogude võim määras need arheoloogiamälestisteks ja nii on see jäänud siiani. Alates 2008. a on Tartu Ülikool ja eestkosteorganisatsioonid tulutult taotlenud loodusliku pühapaiga mälestise liigi loomist, et pühapaiku saaks oma nime all ja eesmärgipäraselt kaitsta. Paraku on ametnikud sellele visalt vastu seisnud.  Seetõttu pole Eestis õiguslikus mõttes ühtegi pühapaika kaitse alla võetud ja ametnike jutt pühapaikade heast kaitstusest on piinlik häma.

2018 a koostas Hiite Maja SA ülevaate rüüstatud pühapaikadest. Iseloomulikuma 80 näite seas on Maardu hiiemetsa juhtum. 2010. a müüs keskkonnaministeerium Rebala muinsuskaitsealal asuva ja arheoloogiamälestisena kaitstava Maardu hiiemetsa metsafirmale OÜ Eremka. 2011. a vähendati kaitstava hiie piire ning anti metsafirmale luba lageraideks. Kohalike elanike ja ekspertide protestidele ametkonnad vilistasid. See koletu tegu sai ajendiks Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma loomisele. Riigikogus vangutati päid ja kõneldi hiie tagasiostmisest riigile. Selge poliitilise tahte puudumise tõttu jäi aga kõik vanaviisi ja metsafirmadele müüakse hiisi ka täna.

Eesti muinsuskaitse on tugevalt kiivas võõramaiste ja mittelooduslike väärtuste poole. Riik on seadnud ehitusmälestiste omanikele põhjendamatuid piiranguid ja koormisi. Loodusmaastikul asuvatel põlisrahva mälestistel aga soodustatakse majandustegevust, mis pühapaikade puhul tähendab rüüstamist ja rüvetamist. Muinsuskaitse tegeleb eeskätt artefaktide kaitsega ja see seisneb lõputus võitluses loodusega. Paraku on looduse poolel ka hiied.

Eesti riigi eesmärk ei ole majanduskasv, vaid eesti rahva, kultuuri ja keele edasikestmine. Eesti majanduse, teaduse, hariduse, riigikaitse jt valdkondade eesmärk on aidata kaasa keele ja kultuuri püsimisele. Olen seisukohal, et hiite hoidmine peaks olema meie kõigi hool. On ju esivanemate loodu meie kõigi pärand ja selle kui eesti kultuuri ainuomase osa hoidmine on kirjutatud Eesti põhiseaduse preambulasse. Ka mitmed avaliku arvamuse uuringud näitavad, et valdav enamik eestimaalastest (2014. a 86%) peab põliste pühapaikade kaitsmist tähtsaks.

Mida kavatseb pühapaikade kaitseks ette võtta Elurikkuse Erakond?

Anname hiied ja teised põlised pühapaigad eesti rahvale tagasi ning tagame sinna vaba juurdepääsu. Seisame selle eest, et looduslikud pühapaigad saaksid võimalikult kiiresti ja täies mahus kaardistatud. Pühapaigad tuleb sätestada eraldi mälestise liigina, mille eesmärk on nendega seotud vaimse ja ainelise pärandi, loodusmaastiku ja elustiku kaitse. Lõpetame pühapaikade maa erastamise ja alustame eraomandis olevate pühapaikade maa tagasiostmist rahva omandisse. Eramaaomanike kasutuspiirangud hüvitatakse sarnaselt looduskaitsealadega.

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!