Metsandus

Metsandus

I Raiemahtusid tuleb vähendada praegusega võrreldes kaks korda.

1) Lageraiet lubavaid vanuseid tuleb tõsta, lageraiet lubavad diameetrid tuleb kaotada ja lageraielangi suuruse ülempiiriks tuleb kehtestada 1 ha.

2) Tuleb alustada sõltumatu metsakorralduse taastamise, metsamajandamiskava järgimise nõude taaskehtestamise ja metsakasutuse ruumilise kavandamise käivitamisega.

II Kevadsuvine raierahu 15. aprillist kuni 15. juulini tuleb kehtestada seadusega kogu metsamaal omandivormist sõltumata.

III Metsamaade vahendajatelt ehk “kährikutelt” tuleb võtta võimalus metsi rüüstates hõlptulu teenida.

1) Kehtestada pärast kinnistuste ostu raiekeeld 1 aastaks.

2) Rakendada kinnistute müügil piirinaabrite ostueesõigust.

IV Riigi tulundusasutuse RMK omavolitsemine ja huvide konflikt tuleb lõpetada ning riigimetsa majandamine, sh RMK rahastamine, põhjalikult ümber korraldada.

1) Ümber tuleb korraldada RMK rahastamine: riigimetsamaal raiutava puidu müügist saadud tulu peab laekuma riigieelarvesse sarnaselt muu riigivara müügist saadud tulule ja riigimetsa majandamist korraldava asutuse tööd tuleb rahastada riigieelarvest sarnaselt teistele riigiasutustele.

2) Riigimetsade majandamine tuleb muuta selliseks, et riigi ülesandeks on metsade inventeerimine ning metsakasutuse kavandamine ja järelevalve, kuid raielangid tuleb ühekaupa müüa avalikel enampakkumisel.

3) Looduskaitseliste tööde korraldamine ja looduskaitselise taristu haldamine tuleb RMKlt ära võtta ja anda tagasi kaitsealade valitsejatele.

V Keskkonnalubade väljastamisel ja järelevalvel ei tohi luua huvide konflikti

 

PIKEMALT:

I Raiemahtusid tuleb vähendada praegusega võrreldes kaks korda.

Viimastel aastatel on raiemaht olnud umbes 11 mln tm aastas. Kestlik iga-aastane raiemaht, mis tagaks vanade metsade pindala säilimise ning metsatööstusele pidevalt suhteliselt ühtlase puiduressursi, on jämedalt võttes 7 mln tm. Kuid varasemate aastate üleraiete kompenseerimiseks peaks raiemaht olema teatud aastatel veel väiksem kui 7 mln tm.

Arvestades Eesti metsade vanuselist jagunemist on raiemahtude vähenemine paratamatu. Selle asemel, et suure juurdekasvu õigustusega praeguse raieintensiivsusega jätkata ning kahjustades sellega olulisel määral metsaloodust ning hilisema järsu raiemahtude kukkumisega kahjustada ka metsatööstust ja riigi majandust, on hädavajalik juba praegu hakata raiemahtu teadlikult vähendama.

Raiemahtusid teadlikult vähendades looks riik puidutööstusele senisest suurema vajaduse oma tehnoloogiat uuendada ja tegevust ümber orienteerida veel suuremale väärindamisele. See suurendaks nii ettevõtete tulu kui võimaldaks puidu eest maksta ka kõrgemat hinda, sest metsamaterjali hinnad edaspidi kindlasti tõusevad. Täiendavat puitu nõudev Est-Fori planeeritav tehas Eestisse ei mahu juba ainuüksi vajamineva paberipuidu liiga suure koguse tõttu. Toormaterjali eksport välismaiste tööstuste tarbeks peaks oluliselt vähenema ja seda mitte läbi ekspordikeeldude, vaid tänu ettevõtete orienteeritusele kallimate lõpptoodete ekspordile. Eesti majandusele on vaja, et pelletite, paberipuidu ja saematerjali osakaal ekspordist (2016.a üle 50%) väheneks ning mööbli, mänguasjade, pabertoodete, disaintoodete ja muude lõpptoodete osakaal suureneks.

Kuna konkurents puidu järgi tõstab eeldatavasti metsamaterjali hindu, siis on raiemahtude vähendamine kasulik kümnetele tuhandetele metsaomanikele. Kusjuures neid metsaomanikke, kes on seniajani oma metsi säästlikult majandanud, raietingimuste karmistamine palju ei piira.

Raiemahu vähendamiseks ei piisa raiete ülempiiri kirjutamisest metsaseadusesse, vaid selleks tuleb muuta ka alamaid õigusakte ning metsamajanduse üldisi regulatsioone. Raiemahtude vähendamiseks on maailmas järgi proovitud mitmeid mooduseid, millest Eestis saab ja tuleb kasutada kahte:

Esimeses järjekorras tuleb karmistada raiet lubavaid tingimusi. Tuleb tõsta raievanuseid ja -diameetreid, piirata raielangi suurust ning harvendusraietel raiejärgne lubatav täius tuleb tõsta varasemale tasemele. Lisakulutusi ei kaasne ja see lahendus annab kiire tulemuse. Samas ei ole see moodus kuigi paindlik ja see ei võimalda tagada soovitud raiemahtusid. Kuid vaatamata nendele puudustele muudab raiet lubavate tingimuste karmistamine siiski metsamajandust mõistlikumaks. Eestis on raietingimusi õigusaktidega lühiajaliselt karmistatud nullindate keskel, mille tulemusel raiemahud langesid ja metsamaterjali hinnad tõusid märgatavalt, samal ajal metsatööstus kokku ei kukkunud.

Tuleb alustada sõltumatu metsakorralduse taastamise, metsamajandamiskava järgimise nõude taaskehtestamise ja metsakasutuse ruumilise kavandamise käivitamisega. Sellega saab siduda metsamaastiku ruumilist planeerimist, rohevõrgustiku toimimist, asulate ümbruse virgestusalade eritingimusi, kogukondadega arvestamist jne. Metoodika metsakasutuse ruumiliseks kavandamiseks on koostatud juba üle 15 aasta tagasi, kuid seda pole soovitud seniajani isegi mitte katsetada. See lahendus annab kõige parema tulemuse, kuid on kallis ja aeganõudev ning Eestis on vastuseis selle lahenduse kasutuselevõtuks praegu liiga suur. Vastuseisu metsakasutuse kavandamise taastamisele ja metsamajanduskavade järgimise nõude taaskehtestamisele õigustatakse juttudega, et keskmine erametsaomand on väike. Tõesti on väikese metsamaaga erametsaomanikke väga palju, kuid see kokku moodustab suhteliselt väikese kogupindala Eesti erametsamaast. Seevastu eraomanikud, kelle omandis on metsamaad näiteks vähemalt 20 ha, moodustavad omanikest ainult 7%, kuid nende omandis olev metsamaa moodustab üle 60% Eesti erametsamaast. Metsaomanikke, kelle omandis on metsamaad vähemalt 10 ha, on Keskkonnaministeeriumi andmetel ca 20% kõikidest metsaomanikest, kuid nende käsutuses olev metsamaa moodustab koguni üle 80% Eesti erametsamaast. Nii et kui kehtestada metsamajandamiskavadest kinnipidamise nõue alates 10 ha metsamaast, siis see puudutaks ainult viiendikku kõigist erametsaomanikest, kuid hõlmaks valdava osa erametsamaast.

I punkti pikem täiendav selgitus

Raiemahtude vähendamine on kasulik kümnetele tuhandetele erametsaomanikele, sest vabaturu tingimuses on eeldatav, et ressursinappuses tekkiv konkurents tõstab hinda. Seniajani oma metsi mõistlikult majandanud metsaomanikke raietingimuste karmistamine palju ei piira, sest nemad on nagunii oma senises praktikas raiunud lagedaks vanemaid metsi kui raiet lubavad minimaalsed raievanused, seevastu senini kinnistuid “tühjaks raiunuid” röövmajandajaid piirab see päris palju. Raievanuste tõstmisega kaasneb lisaks see mõju, et vanemas eas raiutavad puud on jämedamad ja neist saab rohkem ja kallimat metsamaterjali. Nii et kestliku majandamise huviga metsaomaniku jaoks on kasu raievanuste tõstmisest tegelikult mitmekordne.

Puidutööstuse arendamiseks on raiemahtude vähendamine samuti kasulik. Praegune puidutööstus on oma senised investeeringud teinud arvestusega, et Keskkonnaministeerium on lubanud suuri raiemahtusid ning et raievanuste korduvate alandamiste tulemusena on raiete tulemusel saadav sortiment muutunud järjest peenemaks. Kui lihtsustada, siis investeeringute senine aluspõhimõte on olnud „peenikest, aga see eest palju“. Kuid kõige kallim metsamaterjal on jäme saepalk. Metsamaterjali hinnastatistika näitab, et kuigi peenema metsamaterjali hinnad on varasemate aastakümnetega võrreldes märkimisväärselt tõusnud, siis jämeda metsamaterjali hinnad on enamuse ajast tõusnud veel rohkem ja jämedam metsamaterjal on reeglina peenemast kallim. Raiemahtude vähendamisega ja raievanuste tõstmisega saab raietest jämedat ja kallimat metsamaterjali rohkem.

Raiemahtusid teadlikult vähendades looks riik puidutööstusele suurema vajaduse oma tehnoloogiat uuendada ja tootmistegevust ümber orienteerida senisest veel suuremale väärindamisele. Praegu suures osas eksporditakse puitu, mis on lihtsalt üks kord saekaatrist läbi lastud, kui sedagi. Näiteks EMPL andmetel moodustas 2016.a ekspordist okaspuu saematerjal ca 9%, olles 4. kohal pelletite (22%) ning okas- ja lehtpuu paberipuidu järel (kumbki ca 11%). Kuid eksportida tuleks lõpptooteid, näiteks mööblit (2016.a ainult 1,5% puidutoodete ekspordist), puust mänguasju, pliiatseid, kabenuppe, disaintooteid nagu käekellad ja ehted, aga ka eritellimusel disainmööblit jne-jne. Toormaterjali eksport välismaiste tööstuste tarbeks peaks oluliselt vähenema ja mitte läbi ekspordi piiramise, vaid tänu ettevõtete ümberorienteerumisele järjest kallimate lõpptoodete ekspordile. Est-Fori kavandatava tselluloositehase rajamine puidu väärindamisele palju kaasa ei aitaks, sest esiteks on ka tehase kavandatav toodang tselluloos siiski toormaterjal, mitte lõpptoode, ning teiseks Eestis juba toodetakse puitmassi. Selle asemel tasuks investeerida Eestis puitmassi edasisele töötlemisele ning puitmassist oluliselt kallimate lõpptoodete valmistamisse. Räpina Paberivabrik on tõestuseks, et ka näiteks paberit on võimalik toota väikestes kogustes.

II Kevadsuvine raierahu 15. aprillist kuni 15. juulini tuleb kehtestada seadusega kogu metsamaal omandivormist sõltumata.

Kevadsuvine raie on äärmiselt kahjulik metsaelustikule, lõhub teid ja metsamuldasid ning sel ajal raiutud puit on kevadiste kasvuainete tõttu suhteliselt madala kvaliteediga ja vähevastupidav. Lausalise kevadsuvise raierahu kehtestamine ei nõua mingeid lisakulusid ega aega, kuid on metsaökosüsteemidele hindamatu positiivse mõjuga.

Metsamajandus on meie laiuskraadil hooajaline majandusharu samamoodi nagu põllumajandus, loomakasvatus, tee-ehitus, kalandus, jahindus jm. See on alati nii olnud. Ometi on metsatöösturid viimastel aastakümnetel püüdnud avalikkusele pidevalt selgeks teha, et aastaringne metsaraiumine on paratamatu, sest harvestere ei saa liisingute tõttu mõneks kuuks seisma jätta. Põllumajandustehnika, tee-ehitustehnika, kalapüügitehnika jne on samuti kallis, kuid nende omanikud ei nõua, et riik peab võimaldama nende masinatele aastaringse töö.

Seadusega kõikides metsades kevadsuvise raierahu kehtestamine on kasulik lisaks metsaloodusele ka metsaülestöötamisettevõtetele. Kui kevadsuvine raie on seadusega keelatud kõikidele metsamajandajatele, siis on ka pangad sunnitud harvesteride liisinglepingutes sellega arvestama. Kui raierahu peetakse üksnes riigimetsas, siis viiakse kevadsuvisel perioodil harvesterid selleks ajaks erametsadesse (enamasti juriidiliste isikute kinnistutele): pankadel pole mingit vajadust liisinglepinguid ümber teha ning metsafirmad teavad, et kui kevadsuvel oma masinaid metsa ei vii, siis viib konkurent oma masina sinnasamasse metsa ja sa oled lihtsalt puidust ilma.

III Metsamaade vahendajatelt ehk “kährikutelt” tuleb võtta võimalus metsi rüüstates hõlptulu teenida.

Suur osa erametsadest raiutavast puidust pärineb praegu kinnistutelt, mis alatute ostuvõtetega meelitatakse suhteliselt odava hinna eest välja keerulises olukorras olevatelt eraomanikelt ning “raiutakse tühjaks” ehk raiutakse nii palju kui vähegi võimalik, kasutades selleks erinevaid jokk-skeeme. Tegemist on selge röövmajandusega tuleviku arvel ning maaelu ja loodust kahjustades.

Probleemi lahendamiseks on kaks moodust, mida tuleb rakendada samaaegselt ning mis mingeid lisakulusid ei nõua:

1) Kehtestada pärast kinnistuste ostu raiekeeld 1 aastaks. Selle tulemusel kiiresti rikastuda soovijatel kaob võimalus kiiresti raha teenida. Senine “kährikute” praktika on, et kinnistu ostuks kulunud raha tuleb tagasi teenida loetud kuudega. Ühe aasta pikkune raiekeeld peletab kindlasti sellest sektorist minema suure osa hõlptuluteenijaid ja jätab metsakinnisvaraturule üksnes sellised tõsised ostjad, kellel on võimalik raha “kinni panna” pikemaks ajaks ning kellel on pikaajalisem huvi investeerida metsamaasse. Tähtajalise raiekeelu kehtestamise vastased kasutavad argumenti, et kui osa metsaostjaid niimoodi turult minema peletada, siis konkurents väheneb ja metsakinnistute hind langeb ja metsamaid hakatakse ostma veelgi odavamalt kui senini, mistõttu maaomanikud kokkuvõttes kannatavad. Sellise riski vältimiseks on moodus olemas ja see on järgmine:

2) Rakendada kinnistute müügil piirinaabrite ostueesõigust. Kinnistute õiglase müügihinna kujundamisel ei sekku riik mingil moel kinnisvaraturgu ega müügitehingutesse ja kinnistute müügihind lepitakse kokku müüja ja ostja vahel, kuid notaritele tuleb seada kohustus, et müügilepingu sõlmimisel peavad notarid teavitama müügiüksuse kõiki piirinaabreid käimasolevast tehingust ja kokkulepitud müügihinnast ning piirinaabritele tuleb anda ostueesõigus sama hinnaga osta müüdud kinnistu endale. Seada tuleb mõistlik tähtaeg, mille jooksul piirinaabrid peavad notarit teavitama, kas nad soovivad ostueesõigust kasutada või mitte. Õigusaktidega tuleb luua olukord, et kinnistu ostu-müügi leping ei rakendu enne selle tähtaja möödumist, mil piirinaabritel on võimalik kasutada oma ostueesõigust.

Kui piirinaaber ostueesõigust kasutab ja kinnistu endale ostab, siis müüja jaoks ei ole vahet (tema saab kinnistu müügist sama hinna, mis oli juba varem kokku lepitud). Kuid kui “kährikutel” on reaalne risk, et nende kulutused müüja leidmiseks ja läbirääkimisteks ja hinnas kokkuleppimiseks võivad lõppeda sellega, et nad jäävad kinnistust ikkagi ilma, siis on tõenäoline, et müüjat ei lollitata väga madala hinnaga. Sest mida madalamaks kaubeldakse hind võrreldes kinnistu tegeliku väärtusega, seda suurem on tõenäosus, et ostja jääb kinnistust ilma ja sama hinnaga ostab kõnealuse kinnistu keegi teine.

Piirinaabritele ostueesõiguse andmine toetab ka maaelu, sest tänu sel moel metsaomandi suurenemisele väheneb metsamaade killustumine ning maamajandusüksused muutuks elujõulisemateks.

IV Riigi tulundusasutuse RMK omavolitsemine ja huvide konflikt tuleb lõpetada ning riigimetsa majandamine, sh RMK rahastastamine, põhjalikult ümber korraldada.

RMK olemusse on sisse projekteeritud paratamatu huvide konflikt. Igas muus valdkonnas oleks mõeldamatu, et sulane kavandaks omanikule kuuluva ressursi kasutust, võtaks ressursi müügist saadud raha kõigepealt endale ja hiljem annaks omanikule väga väikese osa ressursi müügist saadud tulust alles pärast seda, kui valdav osa tulust on juba iseenda huvides ära kasutatud ning omanik ei omaks sisulist kontrolli oma ressursi ega selle müügist saadud raha kasutamise üle. Kuid just nii käitub RMK Eesti riigile kuuluva metsaga. Riigimetsa ei pea olemas olema selleks, et selle arvel saaks üks riigi ettevõte ennast üleval pidada. RMK sarnast juriidilist isikut – riigi tulundusasutust – teist ei ole. RMK praegu sõlmitavad kestvuslepingud soodustavad suurettevõtlust (milles suur osa kuulub väliskapitalile) ning on kahjulikud riigile tervikuna, seda nii metsamaterjali pikalt ette kokku lepitud hinna tõttu kui regionaalmajanduslikult, sest väike-ettevõtted hangetes pakkumisi teha ei jõua.

RMKs on huvide konflikt ka seoses looduskaitseliste tööde tegemise ja looduskaitselise taristu ülevalpidamisega, sest elu on näidanud, et domineerivad RMK majanduslikud huvid.

1) Ümber tuleb korraldada RMK rahastamine: riigimetsamaal raiutava puidu müügist saadud tulu peab laekuma riigieelarvesse sarnaselt muu riigivara müügist saadud tulule ja riigimetsa majandamist korraldava asutuse tööd tuleb rahastada riigieelarvest sarnaselt teistele riigiasutustele. See muudaks riigimetsa majandamise rahastamise läbipaistvaks ja parlamendi poolt kontrollitavaks. See likvideeriks ka praeguse huvide konflikti, sest riigieelarvest rahastatuna ei ole RMK sõltuv sellest, kui suure iga-aastase raiemahu ta endale kavandab ja kui suure uuendusraiete pindala keskkonnaministrilt taotleb.

2) Riigimetsade majandamine tuleb muuta selliseks, et riigi ülesandeks on metsade inventeerimine ning metsakasutuse kavandamine ja järelevalve, kuid raielangid tuleb ühekaupa müüa avalikel enampakkumisel. Pregustest suurtest hangetest ja kestvuslepingutest loobumine võimaldab taastekkida väikestel metsamajandusettevõtetel, mis elavdavad maaelu. See loob eeldused metsamajandusliku väiketehnika kasutuselevõtuks, mille keskkonnakoormus on praegusest metsatehnikast väiksem.

3) Looduskaitseliste tööde korraldamine ja looduskaitselise taristu haldamine tuleb RMKlt ära võtta ja anda tagasi kaitsealade valitsejatele. Kaitsealade valitsejatel peab olema õigus looduskaitselisi töid tellida ka maaomanikelt, looduskaitselistest ühendustest või avalikke hangete korras, tagades sel moel looduskaitseliste tööde parima teostamise vastavalt tööde eesmärgile. Raha selliste tööde tellimiseks ning looduskaitselise taristu haldamisest tuleks riigieelarvest ja eelkõige sellest rahast, mis laekuks riigieelarvesse otse riigimetsa müügist. Sel juhul on looduskaitseliste tööde maksumus läbipaistev ja parlamendi kontrolli alla, erinevalt praegusest olukorrast, kus riigi looduskaitselised kulutused on peidetud RMK eelarvesse, mida parlament ega Keskkonnaministeerium ei kontrolli.

V Keskkonnalubade väljastamisel ja järelevalvel ei tohi luua huvide konflikti

Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni liitmine ei ole õige ning Keskkonnainspektsioon kui järelevalveasutus tuleb liita hoopis politseiga.


 
LIITU MEIEGA