Lauri Tõnspoeg

Kuidas Sa ei saa aru, mis mu peas toimub?
Olen seda viimasel ajal tihti mõnedel koosolekutel mõelnud, kui mõni tark inimene erutub selle peale, et ülejäänud ei mõika, millest ta räägib. Ega ei saagi vahel. See on ju sama, kui ilma lahenduskäiguta keegi ütleb, et elu mõte on 42. Võib-olla ongi, aga ilma lahti rääkimata tundub see ju üks totakas number ja väide. Mulle näiteks tundub hoopis, et pii ehk 3.14 on elu mõte, sest seda konstanti on terve universum täis.
Aga tegelikult kirjutan selle pika loo hoopis selleks, et rääkida lahti, miks meil on vaja otsedemokraatiat, sest mulle tundub, et paljud ei saa aru mis mu peas toimub. Enamus arvab ilmselt, et see on üldse rikki läinud.

Kurja klouni lansseerimine

Hakkame peale aastast 2000 kui Delfi lansseeris kommentaarid artiklite all. Kuna ma olin selle sünni juures, siis ma nägin, kuidas muutus ajakirjandus ja selle tegemise tavad. Bännerite kuvamisest tuli enamus raha meile, sestap esimesed eesmärgid seati kõik vaadatavuse tõstmiseks, ehk siis mida rohkem lehti vaadati, seda rohkem raha tuli. Selles mängus oli kommentaarium väga oluline, sest kui artiklit luges inimene üks kord, siis kommentaaride lugemiseks ja kirjutamiseks võis ta teha veel kümneid klikke. Mäletan suurt juubeldamist, kui Delfi tegi esimest korda miljon pageview’d päevas, alustasime ju kusagilt 70k juurest. Tänaseks ei ole bannerview enam argument, müüakse sellel tehtud klikki ja muid asju, sest igasugu lehevaatamisi on tohutult palju igal pool võimalik tekitada ja osta ning kliendid oskavad nüüd ka bännerite toimet hinnata.

Selleks, et kommentaariumis läheks mürgliks, õppisime pealkirju ja esimest lõiku teistmoodi kirjutama.  Justnimelt provotseerivalt, et muidu normaalsed inimesed läheksid omavahel kommentaarides kaklema. Tollal võistlesid näiteks Häkkinen ja Schumacher omavahel, pool rahvast oli ühe ja pool teise poolt. Iga kord, kui mul õnnestus uudise pealkiri ja sisu intrigeerivalt koostada, tuli mitusada kommentaari umbes sellise sisuga, et „Häkkinen on kuradi eit, kes käib põõsas nutmas!“ See oli tema kohta iga artikli all ilmtingimata vähemalt korra kirjas, aga vajadusel kasutati ka rohkem. Ajakirjandust tehti toast lahkumata, võtsime veebist uudise, kes kopis BNSi teksti kusagile kastikesse ning muutis pealkirja ja esimese lause ära, kes tõlkis välismaistelt lehtedelt nagu mina. Lehtede näitamise kasvu eesmärgid said kuhjaga täidetud ja kõik olid rahul.

See pudelist välja lastud pealtnäha naljakas džinn osutus aga päris kurjaks klouniks. Esiteks said ajakirjanikeks nüüd paljud inimesed, kellel igasugune vastav haridus puudus ja tekkis termin „lapsajakirjanikud“, kes tulid keskkoolist otse odava tööjõuna arvuti taha tiksuma. Teiseks oli kiiresti näha, et kommentaariumis tekivad trollid, kellega keegi ei jõua enam vaielda ja kes lihtsalt valavad kõik lagaga üle. Alguses oli väga huvitav neid kommentaare lugeda, aga kui trollimiseks läks, siis tundsid inimesed äkki, et kui teine võib siin niimoodi öelda, siis võin ju mina kah!? Anonüümsus tagas justkui õiguse kogu enda sees pakitsev äng teistele näkku paisata ja seda džinni ei suutnud me enam pudelisse tagasi toppida. Tänaseks on see võtnud sellise vormi, et ega keegi vist enam Delfi kommentaare ei loe peale poliitikute ja trollide. Me panime pahaaimamatult nurgakivi rahva lõhestumisele ja ajakirjanduse allakäigule.

Kuidas see lõhestumine siis tekkis?
Kui me võtame parem-vasak telje ükskõik mis küsimuses, siis paremas ja vasakus servas on radikaalid ning ülejäänud paiknevad nende vahel. Radikaale on tegelikult vähe, nad moodustavad elanikkonnast võib-olla vaid mõne protsendi, aga nad on kõige kõvema kisaga, ehk kõige aktiivsemad võitlejad. Kui Sa mingis küsimuses keskteljel asud, siis Sa ju ei kirjuta ega kisa, sestap hakkasid äärmused endale natuke vähem radikaalseid võitlejaid juurde saama. Ütleme, et ma olin natuke rohkem Häkkineni kui Schumacheri poolt, aga kuna Shummi fännid plõksisid kogu aeg vastikult Mika üle, siis sai minustki radikaal ja andsin neile vastu. Selliste lahingute käigus jäi keskosa järjest väiksemaks ning tekkisid tugevad jah/ei tüüpi radikaalsed leerid. Keskosa arvamusi ei võetud enam arvesse, nad olid lihtsalt jobud, kes ei saanud üldse millestki aru, lahing läks edasi ja lõpuks jäid kesklased vait ning lahkusid lahinguväljalt.

Süvenemiskriis

Nüüd on 20 aastat varsti täis saamas sellest hetkest, kui Delfi lansseeriti ja meie ühiskond on haige, sest me ei suuda enam üheski asjas normaalselt arutledes juttu ajada. Kohe tuleb olla kas poolt või vastu ja seejärel ei tohi enam seisukohta muuta, seda tuleb kogu aeg hoopis kinnistada ja selle nimel pidevalt võidelda. Me ei suuda enam süveneda asjade olemusse, meile antakse ette ühelauseline teema ja madin läheb lahti. Meile tuleb erekonda iga päev küsimustikke igasugu ajalehtedelt ja ühingutelt, eile tuli näiteks: mis on teie seisukoht tuumajaama rajamise osas? Rahvas on selgelt lõhki sel teemal, aga kas sellisele küsimusele üleüldse saab mingit mõistlikku vastust anda, ilma et kaaluks kõigepealt läbi kõik plussid ja miinused? Küsimuses ei olnud ju ka kirjas, et kas uraanil toimiva tuumajaama või moodsama tooriumil toimiva jaama osas? Olles päevakese ennast thoriumi jaamade tehnoloogiast ülevaate saamiseks kulutanud, ma vastaks, et seda tooriumi teemat võiks lähemalt uurida, riskifaktorid on väga mitu korda väiksemad, neid jaamu on võimalik ka väiksemaid teha, mis omakorda vähendab riske. Selleks tuleks kaasata meie energeetikud, vajadusel Kanada, Hiina või India kaasaegsemaid jaamu külastada, seejärel laiapõhjaliselt arutada, majanduslikud kalkulatsioonid esitada ning rahva käest lõpuks küsida, kas teeme või mitte. Ei tulnud jah/ei vastus kuidagi välja, sest küsimus oli valesti püstitatud, aga nüüd nad kõik nii kahjuks püstitataksegi. Rumal ajakirjandus teeb ka rahva rumalaks, midagi ei ole teha, meedia võim on suur ja võimul olijate mõjuvõim meedia üle on samuti suur.

Lihtsaid lauseid on kergem lugeda. Valimisloosungid on kirjutatud nagu lastele, sest nagunii keegi ei viitsi enam mõelda. Sestap me siis valimegi selle järgi, kelle lihtlause paremini lööb. „Meie ehitame kõik teed neljarealiseks!“ Lolliks olete läinud või? Kes selle ehitamise ja tulevaste teekatete vahetuse kinni maksab? Kas tõesti me teeme tulevikus tööd vaid selle nimel, et meil on neljarealised teed ja loobume arstiabist, koolidest või päästjatest? Aga PR spetsialist on välja arvutanud, et sellise loosungi taha koguneb 28567 radikaalset inimest ja varsti on sellised loosungid juba uus normaalsus. Indrek Tarand norib tüli ja rahvas on jälle pooleks, ühed tunnevad talle kaasa ja teised panevad pahaks, aga neid inimesi, kes sellest poliitilisest provokatsioonist läbi näevad, on iga aastaga järjest vähem. Uuring näitas, et sotside toetus kasvas, nemad tegid järelduse, et see oli Tarandi teene ja panid teema uuesti kella külge, nüüd käib juba nädalaid jutt, kuidas ta hakkab EKRElt miljoneid kohtu kaudu välja nõudma. Kas see on meie ühise tuleviku mõistes oluline teema?

Otsedemokraatia haavaraviks

Kui ma otsustasin Elurikkuse erakonnaga liituda, siis tundus see otsedemokraatia värk mulle väga kahtlane asi. Rahvas on ju ebapädev otsustama näiteks ka seda, et kas me siis teeme tuumajaama või mitte. Olles nüüd seestpoolt toimuvat jälginud, olen ma veendunud, et me peaksime seda proovima. See võib parandada need haavad, mis meie ühiskonnal lõhestumisest on tekkinud ning võibolla muuta ka poliitika tegemise viise mõistlikumaks.

Lõhestumise üks tagajärgedest on kuulamisvõime vähenemine. Iga küsimuse peale võtad esialgse seisukoha ja seejärel vastuargumendid enam kõrvast kaugemale ei jõua ning vaidluste käigus radikaliseerud aina rohkem, kuulutad oma tõde ja taod seda lõpuks nuiaga vastastele pähe. Meie esimene hääletus oli ÜRO rändepakti üle ja sellele eelnesid tõsised lahingud, noor erakond oli lõhkiminemise äärel, mistõttu hääletamine oligi ainus viis olukorda päästa. Digiplatvormil eelnes sellele arutelu, kus igaüks sai oma nime alt püstitada vaid ühe teesi ning kommenteerida või laikida teiste teese, seda siis juba nii palju kui vaja. Ülesanne oli püstitatud, et arutelu peab olema viisakas ja argumenteeritud, sildistada, lahmida, poriga loopida ei tohi. Minu suureks üllatuseks oligi viisakas ja argumenteeritud arutelu, see tähendab, et kui mängureeglid on sellised, siis me oskame ikka veel nii ka käituda. Peale hääletust saabus näiline vaikus, millele järgnes esimene järellahing, kus need, kellele tulemus ei meeldinud, teatasid, et nemad peavad nüüd maskiga mööda linna käima, sest nende hea nimi on rikutud ja üleüldse on selline hääletustulemus katastroof, millest maailm enam kunagi üle ei saa. Mõned inimesed lahkusid erakonnast ja mis seal salata, nende tundeküllaste lahingute ajal olin ka mina jõudnud arusaamisele, et kui nii ei lähe nagu mina tahan, siis ma lahkun päevapealt. Selle lühikese vaikuseperioodi vältel ja esimese järellahingu jooksul olukorda analüüsides ei saanud ma ühtäkki enam üldse aru, miks ma sellisele otsusele ülepea olin jõudnud. See viis, kuidas suured erakonnad parlamendis otsuse läbi mängisid, viitas ju sellele, et mingit vahet ei olnud, kas meie hääletasime või mitte, oluliselt tugevamad jõud olid asjade käigu juba ette ära planeerinud. Samuti see, et tegu oligi väga vastuolulise dokumendiga, kus oli ju nii poolt- kui vastuargemente, miks ma siis nii radikaliseerusin? Sest poliitikud, meedia ja radikaalid tegid sellest elu küsimuse, et kui sellele alla kirjutatakse, siis tuleb maailma lõpp ning 4 miljonit pagulast koos sellega. Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas, maailm pole veel otsa saanud ja tänavatel ei paista ka miljoneid pagulasi.

Tuli meelde hulk samasuguseid võitlusi autospordist, kus võistlejad ei suutnud näiteks kokku leppida, et kas vormeli miinimumkaal on 530 või 540 kilo ja papa Popovi ütlus selle peale, et põhimõtteliselt võime ju luudade seljas ka võidu sõita, peaasi, et nad võrdsed on. Tõesti. Mis vahet seal siis tegelikult on, kas auto on 10 kg raskem või kergem? Ka selles lahingus olid poolt- ja vastuargumendid, ka siis olid tugevad radikaalid, kes kruvisid pinged võimatuse tasemeni. Samas on tõsi, et tänase otsuse saab ju tulevikus ümber vaadata. Järgmisel aastal võime ju jälle miinimumkaalu langetada. Kui me leiame ühel hetkel, et ohud, mis rändeleppest tulenevad, hakkavad tõeks saama, siis me võime ju targalt asju ajades ka sellest väljuda. Me oleme ju eestlased, kes oma riigi tegemiseks lagundasid maailma suurima impeeriumi ja veel nii, et ühtegi pauku ei käinud. Teistele õpetame seda küll, aga endale ei tule meeldegi.

Elurikkuse Erakonna sisemine toimimine – otsedemokraatia väike mudel

Pärast esimest kriisi hakkasid ilmuma erinevad pollid meie liikmete FB lehele, kus olid muuhulgas käinud ka ägedad lahingud vaktsiinide teemal. Ükskõik millega mingi arutelu algas, keegi viskas sinna sisse sõna vaktsiin ja siis jaurati lõpmatuseni. Üks lihtne küsitlus näitas, et valdav enamus on praeguse lahenduse poolt, et igal inimesel on võimalik ise valida, kas ta laseb vaktsineerida ennast ja lapsi või mitte. Oluline osa pooldas ka varianti, kus teavitustööd vaktsiinide vallas peaks rohkem tegema, vaktsiinide keelustamist pooldasid vaid mõned üksikud. Pärast seda ei ole sellel teemal enam võideldud, me olime äkki avastanud võimaluse teiste arvamust respekteerida ning tulemus oli ju igati mõistuspärane.

ERR saatis oma valimiskompassi 25 küsimust, mis olid nii viletsalt vormistatud, et me ei tahtnud neile üldse vastata, aga tublid liikmed panid need hääletamiseks üles ja vastuseid vaadates üllatusin, et tõsistele miinidele nagu kooseluseadus jms oli rahvahääletuse tulemusel kujunenud vastus, mida saab edastada. Ei mingit kaklust ega võitlust, kõik käisid andsid oma hääled ja sellest kujunes ühisarvamus, mis üldjuhul oli keskosas, mitte radikaalselt ühes servas. Vaid loodust puudutavatel teemadel oli tulem radikaalsem, mis on ka Elurikkuse erakonda kogunenud inimeste puhul loogiline, sest just roheline maailmavaade on meie üks peamisi pidepunkte. Sestap oli ka loogiline, et näiteks karusloomakasvanduste sulgemise poolt oli 95% ja mina julgen tunnistada, et ma olin selle vastu, sest mulle ei meeldi äärmuslikud meetodid ja asjade ära keelamine, aga ma ei tunne ennast kuidagi kaotajana, samuti ei käi minu peast enam läbi mõte, et ma peaksin nüüd erekonnast välja astuma. Ma olen leppinud mõttega, et teeme nii, nagu üldsus otsustab. Kui Eestis karusloomi ei kasvatata enam, ega selle tõttu elu seisma ei jää, mõnisada inimest leiavad endale mingi teise ja võibolla palju tootvama või meeldivama töö. Kui me rahvana otsustame, millist riiki me tahame ehitada ja seal mõnda äri ei tehta mingitel moraalsetel kaalutlustel, pole ju hullu midagi, oluline on see, et me oleme selle otsuse koos langetanud ja see liidab meid kokku, mitte ei lõhesta enam. Riigikogujad lükkasid selle teema jälle tulevikku edasi, mis tähendab, et me kuuleme sellest iga natukese aja pärast jälle uuesti ja uuesti, see tekitab pingeid veel kes teab mitme aasta vältel.

Tagasi targaks rahvaks

See mida ja kuidas rahvas saab või peab otsustama, see on arutelude teema, seda peab katsetama ja eelkõige tuleb õige vastuse saamiseks küsimus õigesti püstitada. Kas pooldate tuumajaama ehitust ei ole õige küsimuse püstitus, neid peaks olema sel juhul mitu. Kas pooldad Põxitit 10 aastaga? Kas pooldad riiklikke investeeringuid päikeseparkidesse, akupankadesse, tuuleenergiasse jne? Tuumajaam on vaid üks lahendus, kui me otsustame, et me valime kallima, aga ohutuma, siis teeme nii. Kui leiame, et tuumajaamaga saame lisaks oma vajadustele ka raha teenida energiat naabritele müües, siis valime selle tee. Selleks tuleb laiapõhjaliselt ja avalikult asja arutada, erinevad plussid ja miinused välja tuua ning seejärel läbi hääletada. Riik on ju meie oma, riigi raha tuleb ju meie taskust, miks peaks siis feodaalühiskonna kombel otsustama selle kulutamist mõned üksikud aadlikud, kelle teadmised selles vallas on ilmselt samuti väga kasinad?

Otsedemokraatial on muidugi ka omad ohud, millest kõige selgem on see, kui suur osa otsustab midagi sellist, mis kahjustab väikest osa rahvast. No näiteks, et võro keel tuleks ära keelata ja seda ei tohi ei kirjutada, rääkida ega isegi mõelda. Seesuguseid küsimusi ei tohiks püstitada, ehk tuleks panna paika mingid raamid. Esindusdemokraatiaga on häda täna terves Euroopas, võimu ja rahva vahel lõhe aina kasvab ja raha mängib aina suuremat rolli poliitiliste otsuste langetamisel, seda oleme siin kogenud viimastel aastatel juba üsna palju. Riiklik eriplaneering ja tselluloositehas on üks näide sellest, kuidas võimurid otsustavad asju nii, et rahva arvamusest sõidetakse mingi uue seadusega lihtsalt üle. Raha roll poliitikas on suur, erakonnad on pidevalt rahahädas ja seetõttu võetakse igasugu annetusi vastu nii vasakult kui paremalt, mingeid soosivaid otsuseid vastu pakkudes. Sellest vähkkasvajast ei saa lahti, see on surmavalt tappev haigus, mis viib suuremate rahutusteni, veel suurema killustatuseni ja selle kaudu müüakse meie riik jupphaaval maha. Ainus lahendus tundub täna olevat rahvas ise otsustama panna, sest rahva vastu ei saa nii kergesti ei raha ega suurte riikide mõjuvõim.

Inglismaa rahvas otsustas EL-ist lahkuda ja saame näha mis sest saab, aga rahva võim oli Brüsseli omast suurem, protsess lükati käima. Kas nad tegid õige või vale otsuse, seda näitab aeg. Ka meil võib seda ühel hetkel vaja minna, ma olen siin elanud kolme erineva riigikorra ajal, kõik muutub nii kiiresti. Vaid 30 aasta jooksul on meil olnud 3 erinevat raha, mida paljud peavad elus kõige olulisemaks, sealjuures justkui unustades, mis juhtus rublaga ning tänane heaoluühiskond ei pruugi enam kaua kesta. Me peame olema valmis selleks päevaks, kui asjad halvemaks lähevad, mitte kujutama ette, et meil on nüüd tulevik kindlustatud ja siit edasi läheb muudkui ainult paremaks. EL ei ole enam selline, kuhu me astusime. Järjest rohkem kuuleme föderaalriigi moodustamisest, Euroopa sõjaväe moodustamine Saksa-Prantsuse koostööna on üks samm selle suunas, paljud teised riigid ei taha oma suveräänsust loovutada, see põhjustab huvide konflikte, väljaastujaid võib peagi veel tulla. Mis saab siis kui lahkuvad Itaalia, Poola ja Ungari? Liit laguneb kiiresti ja killustatud liitu on juba väga raske koos hoida. Meie ei pea Euroopa Liitu iga hinna eest koos hoidma, eriti sellist, kus otsused tehakse ära sakslaste poolt. Me peame vaatama, kuidas me ise hakkama saame nendes keerulistes oludes, et meie majandus oleks konkurentsivõimeline, meie inimesed oleksid nutikad ja suudaksid ka pidevalt olukorraga kohaneda, olgu selleks siis ümberõpe ameti vallas või mõni kriisiolukord.

Selle pika loo jooksul, sa nägid natuke mis mu peas toimub, millised mõtted ja seosed on tekkinud ning miks minu umbusust otsedemokraatia suhtes on saanud arvamus, et me peaksime seda teed minema, see võib meid taas koostööle viia ja nii me suudame parema riigi teha läbi koostöös sündinud otsuste. Mulle tundub, et üheskoos asju rahulikult arutades jõuame me parima võimaliku lahenduseni ja kui homme tundub, et see ei olnud õige otsus, siis teeme uue otsuse. Selles pole midagi halba, et me ei klammerdu oma seisukohtade külge, otse vastupidi. Meie seisukohad on tihti kujunenud puuduliku informatsiooni baasil ning kui tuleb uut teavet, siis peabki seisukohti vastavalt sellele muutma.


Tee nüüd see esimene samm,
mine CitizenOS-i ja avalda läbi hääletamise oma arvamust Rail Balticu ja ka selle osas, kas olulisi asju peaks rahvas otsustama. See ei ole väga kasutajasõbralik platvorm, aga selline vahend meil täna on antud tasuta kasutada. Leia see paar lisaminutit, et “hääleta” nupud üles leida ja neljale küsimusele vastata. Selline otsustusmeetod võib olla meie tulevik, mine ja piilu sinna sisse, üheskoos saame ka parema digiplatvormi loodud, mis on kasutajasõbralikum. Õige küsimus on: kas sa tahad ise kaasa rääkida meie kõigi elu puudutavates asjades või loodad, et nemad kuskil kõrgel ja kaugel saavad sinu esindamisega paremini hakkama? Jah või ei? Võta ID-kaart või mobiil-ID ja vasta allolevale lingile klikkides.

Kas loodusele ja ühiskonnale suurt mõju avaldavate projektide elluviimise peaks otsustama rahvahääletusel?

https://kodanik.elurikkuseerakond.ee/et/topics/5fcd9efd-3deb-45ce-9224-a1c38fd7ea65/votes/36372d5e-5989-4153-9883-426d92909aa6?fbclid=IwAR0cCfzTzpPOlfrqDqUfQC97mCqIUyLmo9u1ks5RAZZI4gl3Zy_LuiFeGgA

Jaga seda elurikkust ka teistega!