Hea Liia! Lugesin huviga Sinu artiklit e-valimistest ja saan väga hästi aru, et E-riigi Akadeemia demokraatia vanemeksperdina pead Sa emalõvina e-valimisi kaitsma. Mindi siiski hämmastas Sinu must-valge suhtumine nendesse, kes soovisid e-valimiste protsessi põhjalikumalt kontrollida.

Sa kirjutad, et Elurikkuse Erakond on e-valimiste tulemustest ja kogu oma väikesest häältesaagist šokis. Võin Sulle siiralt kinnitada, et ei ole. Küll aga oleme siiani häiritud paljudest valimistega seotud ebademokraatlikest piirangutest. Näiteks ei pea me õigeks, et samaaegselt kasutatakse nii päris kõrget kautsjonit kui ka Euroopa üht kõrgeimat valimiskünnist.

Saame aru, et need takistused on mõeldud “hullukeste” eemalehoidmiseks, aga kahjuks nendest piirangutest on saanud hoopis suurerakondade võimu tsementreerimise vahend. Nii hirmutasid suurerakonnad valijaid Elurikkuse Erakonnale mitte häält andma just väitega, et hääl läheb “kaduma”, kuna pisikesed ei ületa niikuinii künnist.

Meenutan, et Soomes on valimiskünnis null. Demokraatia vanemeksperdina ja Põhiseaduse Assamblee liikmena ootaksin Sinult jõulist sekkumist nendesse ja ka teistesse valimisega seotud ebakõladesse.

Selgitan Sulle veidi Elurikkuse Erakonna toimimise põhimõtteid. Me ei ole nagu tavaline Eesti erakond, vaid eksisteerime digidemokraatlikult. Mida see tähendab? Oma kõige olulisemad poliitilised otsused hääletame me läbi kogu erakonnas. Meile ei ole nii, et mingi väike grupp erakonna ladvikus otsustab tähtsaid küsimusi.

Nendeks hääletamisteks kasutame meie jaoks kohandatud Citizen OS nimelist digitaalset platvormi. Hääletamiseks tuvastame ennast ID- kaardi või mobiil-ID-ga. Võib öelda, et oleme ainus otsedemokraatlikult tegutsev poliitiline organisatsioon Eestis. See ei oleks võimalik interneti ja Eesti ID-süsteemita. Seepärast on meile eluliselt tähtis, et e-riik toimiks veatult ja Eesti inimesed usaldaksid seda võimalikult palju. See on ka põhjus, miks soovime, et ühiskonnas ei oleks hirmu ega paranoiat e-valimiste suhtes.

Meid, eestlasi on alati viinud edasi eluterve skepsis. Nimetame seda talupojatarkuseks. Sarnase skepsisega peaksime suhtuma ka e-valimiste süsteemi. 2015. aasta Riigikogu valimistel olin pärast e-häälte lugemist oma saadud häältega kogu vabariigis kolmandal kohal. Vaat see oli kerge šokk! Arvan, et selline tulemus tõestab, et minu skepsis pole mitte paranoiline, vaid edasiviiv.

Erinevalt klassikalisest nö pabervalimisest, mille puhul massiline võltsimine on võimalik ainult ebademokraatlikes riikides, on e-valimise tulemusi teoreetiliselt võimalik massiliselt muuta. See võimalus tekitab ka tavaliselt suurema hirmu ühiskonnas. Selle sama hirmu pärast ei julge teised digitaalselt kõrgelt arenenud riigid ka e-valimisi kasutusele võtta. Mind on suudetud veenda selles, et e-valimisi on praktiliselt võimatu häkkida. Selline teoreetiline võimekus ja ressurss võib olla ainult suurriikidel, kui sedagi. Lihtsam on serveri muul viisil manipuleerimine. Ma ei arvagi, et Eestis seda tehakse, aga selle võimaluse vältimiseks on ülioluline, et kogu süsteemi otsast lõpuni kontroll (end-to-end test) oleks põhjalikum.

Rahvuvaheliste ekspertide väitel ei ole see piisavalt põhjalik. Samuti kritiseeritakse liiga pikka ajalist vahet individuaalse ja universaalse kontrolli vahel. Praegu toimub see paari päeva jooksul. See on kõige suurem mure.

Väiksem mure on e-valimiste salajasus. Kui klassikalisel valimisel siseneb valija hääle andmiseks kinnisesse kabiini ja paneb oma hääle kontrollitud kasti, siis e-valimiste puhul võib valija oma isikutuvastamiseks vajalikud paroolid ja vahendid usaldada kellelegi teisele. Kui üldiselt on e-teadlikus kõige puudulikum just vanemal generatsioonil, siis on üllatav vanemaealiste inimeste kõrge e-hääletusest osavõtnute protsent. Kuidas teha nii, et e-hääletamine vastaks põhiseaduses oleva salajase hääletamise põhimõttele? Kuuldavasti on paljud vanemad inimesed usaldanud oma lapsi nende eest e-riigi asju ajama. Kas ka valima?

Dialoog, kus e-valimiste turvalisuse pärast muretsejaid liigitatakse halvustavalt ekreiitideks ja keskerakondlasteks, ei ole edasiviiv. Tuletan meelde, et Reformierakond rääkis aastaid kui turvaline on ID-kaart. Kõik kahtlejad tembeldati paranoikuteks. Pärast seda aga tõestasid tšehhi teadlased, et turvaauk on olemas ja mitte väike.

Kui see pauk oleks toimunud Reformierakonna juhtimise ajal, oleks see avalikkuse eest varjatult ära parandatud ja samaaegselt massidele valetades, et mingit probleemi pole. Peaminister Jüri Ratas lahendas olukorra elegantselt, ta avalikustas selle. Just sarnast avalikustamist on vaja kõikidest e-riigi probleemidest rääkides.

Avalikult asjadest rääkimata võime oma armsa e-riigiga hüvasti jätta. Peame vabanema reformierakondlikust e-muinasjutust, kus ühest küljest käidi mööda maailma oma saavutustega kelkimas, aga samal ajal unustati asja edasi arendada ja tekitati e-stagnatsioon ja e-bürokraatia rääkimata väga kalliks maksma läinud e-ämbritest.

Hea Liia! Kuigi e-riik on Eestile palju kuulsust toonud, ei ole see e-Püha Lehm, mida ei tohi lihtsurelikud puutuda. Heatahtlike kriitikute naeruvääristamine ei aita edasi liikuda, vaid süvendab Eesti ühiskonna polariseerumist. Seetõttu soovitan mitte pimesi emalõvina e-valimiste kaitsele asuda, vaid nõrkusi parandades liikuda suurema usalduse suunas. Elurikkusele on e-demokraatia areng eluliselt tähtis. Loodetavasti on sama meelt enamik Eesti inimestest.

Artur Talvik,
Elurikkuse Erakonna (ERE) juhatuse liige,
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni endine esimees

Artikkel on ilmunud Delfi veebiportaalis 26.04.2019

Jaga seda elurikkust ka teistega!