Ago Samoson,    TTÜ juhtivteadur

Eesti piiratud ressursside, tagasihoidliku majanduse ja investorite umbusu tingimustes on paratamatult kõige olulisemad innovatsiooni keskused ülikoolid. Nende sisulisest, reaalsest väljundist sõltub ühiskonna tulevik palju rohkem kui teoreetilisest “küll meie vilistlased siis teevad” lootusest. Suures plaanis ainult iga kahekümnes doktrikraadiga vilistlane on jäänud tootvale erialasele tööle. Ülikoolidel on põhimõtteliselt kõik eeldused.   Tänu EU toetusele on aparatuur ja muu infrastruktuur üsna kaasaegne, isegi parem kui enamuses maailma esisaja ülikoolidest. Töötajate keskmine palk on TÜ-s üle 1600, TTÜ-s üle 1800 EUR, mis ületab märgatavalt riigi keskmist ja seega toimetulekut lausa ei ohusta. Akadeemilise teaduse tubli tase on leidnud kinnitust rahvusvahelise tsiteeritavuse, EU projektidesse kaasamise ja raugematu enesekiituse vormis. Selles olukorras on teadlastel adekvaatsed  võimalused oma sissetulekut veelgi parandada, kui tundus väheks jäävat, pannes oma oskused mängu ja hakates välja arendama kõrge kvaliteediga teenuseid ning täitma lepinguid. Paraku on nende osakaal TÜ ja TTÜ eelarves mitte üle 7%, ja välismaalt ainult 1%. Sellistel arvudel, üsna ühte auku nii “eesti majanduse mootoril” kui “peaga linna universitasel”, ei ole midagi ühist retoorikaga, mis lubab teadusse investeerimistelt 1000-seid kasumiprotsente. Muidugi ei ole ülikoolide eelarve detailid ainsad suure lisaväärtusega tootmise näitajad, aga paraku ei paku midagi olulist juurde ka arvukad idu- või edufirmad. Siin on äratundavad mitmed levinud kategooriad, näiteks: “edukad” kuni jätkub EAS või investorite toetus, või ei tulene üldse Eesti teadusest ega sellesse pandud rahast, või dubleerivad (ja devalveerivad) olemasolevat nagu järjekordne taksoteenus/pangaülekanne, või ilma sisulise lisaväärtuseta nagu kõik turismiga seonduv.

Kuidas seletada nii äraspidist olukorda? Püstitame mõned hüpoteesid, ehk rõhutatult must-valged kontrastiks seni meedias ilmunud väidetele millest ei saa enam aru kas teaduse tegemine on sunnitöö või privileeg.

  1. Liiginnukas avaldamine. CV, konverentsipoodiumi ja tsiteeritavsue nimel “käiakse kõik välja”. Töötasin Uppsala Ülikoolis kui vahetult kõrval Li-akusid uuriva labori uksed paukusid päevapealt kinni nagu naabritest kolleegide suudki. Publikatsioone ei saa sealt tulla enne patenteerimise tsükli lõppu, võibolla 5, aasta pärast võibolla veelgi hiljem. Tsiteeritavust võibolla üldse mitte, sest selle koore on riisunud vahepeal tublid Eesti tippteadlased, ainult et litsentsi eest annab  Samsung või Panasonic järgmised 20 aastat raha rootslastele.
  2. EU ja muud rahvusvahelised projektid. Ka siin valitseb intellektuaalväärtuse lekke oht. Tuletame meelde, et nn Sorose grantide puhul olid toetused rakendusliku iseloomuga taotlustele lausa välistatud. EU projektides on reeglina üheks osaliseks/realiseerijaks mingi suur ettevõte, või siis on arvukatest partneritest keegi sellega tihedalt seotud. Ometi on meil kuulutatud Horizon 2000-s osalemine lausa akadeemilise kvaliteedi etaloniks.
  3. Järeldoktorantuuri korraldus. Praeguste reeglite järgi saavad järeldoktorid toetust ainult välismaal töötamiseks. Tegemist on noorte ja andekate inimestega, kes on äsja saanud valmis oma tõsisema uurimistöö, saanud head teadmised ja oskused mida tuleks kohe realiseerida. Aga nad on nüüd sunnitud minema kogu selle potentsiaaliga kuhugi, kus hea mõtte tööstusliku realiseerimise võimalused on oluliselt dünaamilisemad. Värske teaduste doktor on (siis välismaal) ka perekonna loomise/kinnistamise eas..
  4. Akadeemilise karjääriredeli puudumine. Kogu meie akadeemiline mudel on mitte loomulikul teel arenenud, vaid osalt NSVL pärand, osalt  kopeeritud võimsa ja dünaamilise majandusega riikidelt, vähe sellest, püüame juurutada nende netieelsest ajast ja arust kombeid. Eelmiste sajandite peaaegu olematu teabelevi tingimustes oli kõiketeadva tenuuri-professori/akadeemiku roll tõesti oluline välja kanda, praegu on ta pigem sotsiaalse/akadeemilise ebavõrdsuse promootor. Ülikoolisootsiumi kõrgeimaks eluvormiks peaks olema professionaalne teadlane, kes ei käsitle uurimis/arendustööd kõrvaltegevusena  ega veereta vastutust n-dat korda järgmisele põlvkonnale, vaid viib valemid ise “turule” ära. Uus seadus paraku nivelleerib üldse teadurid, võttes ära viimasegi karjäärimotivatsiooni. Selle asemel fetisheeritakse ja rahastatakse põlenud maa meetodil üsna juhuslike teemadega professorite tenuurid, millest mujal tahetakse üldiselt hoopis lahti saada.
  5. Rahvusvahelistumine. Meie kallimate infrastruktuuride, Rahvusliku Magnetlabori  (KBFI) ja Geenivaramu publiktatsioonide hulgast tuleb tikutulega otsida neid mis ei oleks tehtud välismaiste projektide ja eesmärkide nimel. Anname ära oma geneetilise informatsiooni (mis peaks olema iga doonori personaalse autoriõigusega kaitstud) makstes juba praegu  peale ja hiljem ravimite eest veelgi enam. Mingeid märkimisväärseid tellimusi pole tagasi toonud suured toetused CERN-ile, EU infrastruktuurid reeglina otsivad kasutajaid, nende juures aja saamiseks poleks vaja teha vaesevõitu riigil kalleid kingitusi.
  6. Akadeemiline vabadus. Pannes Eesti tingimustes väikeste grantidega tööle palju “vabu” teadlasi on sama hea kui lükata Browni liikumisega raketti orbiidile. Musk valis sihipärase meetodi ja oli suurusjärk edukam kui akadeemilisema lähenemisega NASA, Venter oli kordades kiirem ja odavam kui NIH. Praktiliselt on akadeemilise vabaduse taga väljavabandamine vastutusest. Kartuses kaotada kindlaks kujunenud  positsioone ei riskita sugugi muuta uurimisteemat või taotleda funktsionaalset, vastutust eeldavat tulemust. Samas, isegi tulutoova “hiirelõksu” arendamine on 24/7 pühendumust nõudev ning akadeemilist rahuldust pakkuv projekt, seda enam ilmse aktuaalsusega rahvusprogrammid. Nimetagem siin kasvõi elukestvat tervist, hajaenergeetikat, ökotransporti, intensiivset mahepõllundust või siis ratsionaalset maksusüsteemi/sotsiaaltoetust. Terve Ida-Virumaa vajab renoveerimist. Nende teemade käigus jääb alati ruumi sinistele mõtetele.
  7. Kohustuslik ajateenistus. Noore, kõige õppimisvõimelisemas arenguetapis aju käsutamine kasarmusse on inimsusevastane isiku suhtes ja genotsiid rahvusele. Julgeoleku ja ajateenistuse eesmärke saab lahendada ka tsiviliseeritult.

Ülaltoodust tekib kuri kahtlus et teadus on meid teinud süstemaatiliselt vaesemaks ja omandanud (petlikku) lootust andva valge laeva kuju. Oleme seda nutilaeva oodanud varsti juba kolm aastakümmet ja jäämegi ootama ilma radikaalsete muutusteta teadusraha kasutamises.

Viimase aja ehk kõige lubavam uudis on uue poliitilise eraldise jaotamine ministeeriumite vahel, et defineeritaks konkreetsed riiklikud vajadused. Muidugi, eri parteide haldusalas olevad ametkonnad ei ole koostööaltid, aga ikkagi on veel kõik võimalused lahti ja uued rahvusprogrammid võiks kujuneda valimiste peateemaks.

Ülikoolide ja õpetlaste töö tulemuslikkus iseenesest paraneks oluliselt tenuuride jalgadele pööramisega. Selle asemel et panna noored teadlased kõigest jõust rabelema maksumaksja poolt ülalpeetava (tenuuriprofessuuri) staatuse nimel, tuleks nende eesmärgiks seada ise ülalpidajaks saamine. Võimaldame tähtajalise, 10 aastase tenuuri järeldoktoritele, selle  käigus ta valmistab ise ette kas oma varajase aktiivse “emeriteerumise” eraettevõtlusse, mille lisaväärtus võiks ju toetada ka uurimistööd, või jätkab lepinguliselt sobivas rahvusprogrammis.

 

 

Jaga seda elurikkust ka teistega!