Ajakirjas Diivan juhtusin hiljuti lugema intervjuud oma kunagise õppejõu Heiki Zoovaga. Tema välja toodud lause, tõsi küll, laenatud Victor Papanek´ilt, pani mind omakorda mõtlema disainerite vastutuse peale maailmade kujundamisel üldiselt. Lause ise kõlas nii: „Maailmas on vähe elukutseid, mis on kahjulikumad, kui tootedisaineri oma – ettepoole jäävad armeekindralid ja graafilised disainerid.” Ja tõepoolest – leian, et Papanekil oli tuhandekordselt õigus! Olen lõpetanud ERKI-s „tööstusdisaineri” nime kandnud eriala ja minevikus saanud võlutud kauaaegse kateedrijuhataja Bruno Tombergi ilmselgelt Bauhausist lähtunud ideedest: Maja on elamise masin, mille korrastatud ja funktsionaalne keskkond kasvatab õnnelikuma inimese. Ei esine esteetikat eraldi funktsioonist. Inimene on disaini mõõt. Ergonoomika ongi ilu aluseks.

Tegelikkuses läks muidugi vastupidi – tehniseeritud ja loodusest äralõigatud keskkond ei hakanud kasvatama mitte õnnelikumat vaid masinlikumat inimest.

Üleüldine standardiseerimine, elamise viimine „vastavaks normidele” hakkas pikapeale tootma korralikke ja kuulekaid kodanik-mutreid, kes pidid laitmatult täitma oma rolli üldises masinavärgis. See oli nii „vene ajal”. Peale erinevate müüride langemist ja tehnoloogia järjest kiiremat arenemist pääses ka Eestis kui paisu tagant vajadus kvaliteetse disaini järele. Koolkond oli loodud ja esialgne nõudlus tohutu. Tõsi, tööstused tulid esialgu kaasa üsna loiult. Hiljem muutus disain juba müügiargumendiks. Ühel hetkel, kui kõik poed olid üle ujutatud lääne kaupadest, mis nägid enamasti paremad välja kui “vene aegne” toodang, pidi ka kohalik tööstus hakkama arvestama uue aja nõudmistega.

Kui nüüd mõelda pisut kaugemale ja laiemalt: kas uus, „ilusam” kell, raadio või mistahes kodumasin on ikka üleüldise heaolu ja õnne aluseks? Edendab müüki? Jaa. Suurendab käivet? Jaa. Kasvatab majandust? Jaa. Kasvatab lõppkokkuvõttes prügilaid? Jaa! Lahendab maailma ees seisvaid ökoloogilisi probleeme? Ei! Suurendab inimeste heaoluindeksit? Ei.

Minu järeldus sellest mõttekäigust on lihtne – mitte igasugune disain ega uus arhitektuur ei ole lahenduseks inimkonna ees seisvatele probleemidele, vaid ainult ökoloogiline disain, mis juba lähtekoodina arvestab ökoloogilist printsiipi ja looduse taastumise koefitsenti. Kas pääseteeks on uued materjalid, taaskasutamise printsiip; kas mingil hetkel saab „taldriku ära süüa koos toiduga”; kas on Universumil varuks veel mingid uued senitundmata lahendused, me veel ei tea. Minu arvates oleks vastuseks üldise arusaama levik, et lõplikus maailmas ei saa toota lõpmatult kasvavalt ja tarbida tuleks hakata tagasihoidlikumalt. Selge on ka see, et graafiliste disainerite tehtavate massiivsete reklaamikampaaniateta eesotsas, ei teaks inimesed üldse, et neil on vaja mingeid uusi asju. Pigem otsitakse üha enam ajas kestvaid esemeid ja lahendusi.

Mis on reklaam? See on kapitalistlike turureeglite järgi korraldatav nõudlus mingile tootele. Sulle tehakse selgeks, et ilma selle „uue tooteta” oled mitte midagi väärt või „täiesti mõttetu tüüp”. Ja reklaamipsühholoogid on üliosavad pugema su ajukäärudesse nii, et inimene ise midagi ei aima, ta on manipuleeritav. Eks selsamal põhine ka valimiseelsed totaalsed reklaamikampaaniad. Loodetakse, et piisava arvu korduste järel söövitub vajalik nimi ajju.

Niisiis, üha laienev tootmine ei ole üha kokkutõmbuva ressursi tingimustes enam võimalik, peame hakkama oma seniseid arusaamu revideerima, meeldib see meile või mitte. Ja ühiseks ressursiks on nii puhas õhk, puhas vesi, meie maapõuevarad kui ka loomulikult meie elurikas mets. Disainerite ülesanne muutunud tingimustes on välja töötada kestvamaid, materjalisäästlikumaid ja tegelikult vajalikke tarbeesemeid ja tooteid, mille ökoloogiline jalajälg oleks minimaalne. Eesti tingimustes võib väga hea näitena esile tuua puidu kasutamise ja populariseerimise meie puitmajade tootjate ja turustajate poolt – tuntud nii koduriigis kui üle maailma. Samuti on heaks sinimajanduse näiteks Reet Ausi materjalijääkidest toodang.

Arhitektuuri poole pealt – ei pääse me tänapäevalgi normide ja piiranguteta, jääb ainult lootus, et kõikvõimalikud nõuded ei hakka varjutama inimese mõõdet. Üha enam levib ka arhitektuuris alternatiivne mõte, mis suunatud mitte „elamise masina” konstrueerimisele, vaid inimese paremale seostamisele loodusega. Olgu näitena toodud vertikaalsed akvapoonilised linnaaiad või loodusliku kattega terrasskatused.

Riina Eigi, disainer- sisekujundaja
Kandidaat 646, Viljandi- ja Järvamaal